Kuidas me abiellusime

Meie ajalugu

AIC_NV_094

Me oleme tänaseks juba umbes 9a koos elanud.

Alguse sai see kõik lennuväljalt, 2005 tegin mina oma esimesed langevarjuhüpped, Kertu alustas umbes samal ajal. Esialgu olimegi üksteisele lihtsalt tuttavad näod. Tasapisi hakkasime üksteisega rohkem suhtlema, õigemini mina üritasin temaga suhelda, aga Kertu algul üsna edukalt tõrjus kõik katsed.

2006 suvel oli Leedus, Pocinuais nädal aega kestev langevarjulaager, kuhu ma väga minna tahtsin. Pikk tee, üksi igav minna, nii et kutsusin Kertut ka. Minu suureks hämmastuseks ja üllatuseks oligi ta nõus ja tuligi kaasa.

Pocinuais oli ööbimine lennuväljal telkides, Kertul oma telki polnud, nii me siis jagasime telki, särki ja värki.

Tagasi tulles kolisime kokku elama 🙂

Miks just nüüd?

Öeldakse, et kui suudad kellegagi mitu kuud iga päev koos olla, nii et üksteise kõri kallale ei lähe, siis järelikult võib abielluda küll 🙂 Pealegi, miks mitte just nüüd?

Miks just Uus-Meremaa?
Esiteks on see lihtsalt uskumatult ilusa loodusega riik, seal on mäed, järved, jõed, kääbikud, ookean. Kõrgematel mägedel on lumised tipud. Mis ma ikka seletan, vaadake seda pilti parem, sest seal ongi täpselt nii ilus.

Untitled

Teiseks põhjuseks on see, et Uus-Meremaal on abielu registreerimine välismaalaste jaoks üsna lihtne.

Mõnes riigis peab enne registreerimist pikemalt elama, mõni tahab igasugu dokumente saada, Austraalias näiteks on vaja inglise keelde tõlgitud sünnitunnistust, pole ka mingi ületamatu takistus, aga meil poleks neid reisi ajal kusagilt võtta olnud.

Uus-Meremaal ei ole mingeid piiranguid, vaja on ainult passe ja soovi. Lähed kohale ja teed selle asja ära.

Kuidas see käis?
Me olime oma ideaalsest pulmast varem ka rääkinud ja olime ühel nõul selles, et me ei taha klassikalist peolaua ja muusikaga pidu, vaid privaatset tseremooniat kusagil ilusas ja privaatses kohas.

Reisile minnes meil konkreetset plaani ei olnud, see tekkis käigu pealt. Räige koduigatsus ja sellega seotud stress olid üle läinud, olime reisil elamisega juba üsna ära harjunud ja siis läkski mõte selle peale, et see on ju igati õige aeg abiellumiseks.

Ühel õhtul otsisin veebist infot abiellumisnõuete kohta eri riikides ja üsna ruttu jäi sõelale just Uus-Meremaa, sest seal on see lihtne ning pildiotsinguga tuli väga lahedaid pilte selle kohta, et kuidas ja kus seal tseremooniaid teha saaks.

Järgmine päev oli meie viimane Buenos Aireses, Argentiinas. Käisime õhtul enne Iguazu bussi peale minekut steaki söömas ja just seal ütlesin Kertule, et “mis sa arvad, kui abielluks Uus-Meremaal”. Ta läks kohe suu kõrvuni ja muidugi oli nõus 🙂

Esimese ja kõige olulisema asjana tuli välja valida pulmakorraldaja, sest me ei tahtnud mitte mingit korraldamisega seotud stressi. Meie valikuks sai Boutique Weddings NZ, meiega tegeles sealt Yaeh, kellel tuli kogu asjaajamine väga hästi välja, näha oli et ta oli hingega asja juures ja et tal on kõvasti kogemusi.

Edasi hakkasime korraldajaga meile vahetama et plaan paika panna. Alustasime üsna hägusa ideega, et tseremoonia võiks toimuda kusagil järve ääres ilusal liivasel rannal. See aga osutus võimatuks, sest lõunasaarel Queenstowni lähemas ümbruses selliseid randu lihtsalt ei ole, sealkandis on rannad pigem sellised kiviklibused.

AIC_NV_237

Edasi inspiratsiooni saamiseks vaatasime veel Boutique kodulehel ringi ning meie järgmiseks ja lõplikuks valikuks sai helikopteripulm, ehk helikopterilend ja tseremoonia mäe otsas, sest see tundus väga võimas elamus olevat.

AIC_NV_175

Pulmakleit

Kuigi pulmakorraldaja tegi suurema osa tööst ära, siis mõned asjad olid ikkagi meil endil vaja teha. Näiteks Kertul oli vaja kleiti ja see vist tavaliselt väga kiiresti ei käi.

Meil oli pikem peatus Havail ees ja Kertu leidis sealt ühe salongi – Bridal Boutique Honolulu – mis just pulmakleitidega tegeleb, määravaks sai ka see, et nad lubasid võimalikud kohandamised ruttu ära teha.

Leppisime aja kokku ja peale Havaile jõudmist kohe järgmisel päeval (see oli muide laupäev) läksime kohale. Öeldakse küll, et peigmees ei tohtivat kleiti enne tseremooniat näha, aga meil oli privaatne tseremoonia plaanis, siis poleks see niikuinii võimalik olnud, nii et mina olin ka kaasas.

Kertu proovis mitut kleiti selga, kuni lõpuks leidis ühe, mis talle väga meeldis.

AIC_NV_153

Kleiti oli vaja natuke ümber teha, aga õmbleja oli koha peal olemas, mõõtis ära mida mõõta oli vaja ja 6 päeva hiljem oligi kõik valmis, täpselt nii nagu vaja. Ma ei oska öelda, kas see on ühe pulmakleidi jaoks on liiga pikk või liiga lühike aeg 🙂

Havailt Uus-Meremaale oli meil veel mitu lendu ees, nii see kleit tuli ilusti ära pakkida, et see need lennud ikka üle elaks, ma ei saanud täpselt aru mida sellega tehti, aga lõpuks tuli selline suuremat sorti padja suurune pakk, mida me siis käsipagasis kaasas kandsime. Natuke kahju oli ka, aga see oli möödapääsmatu.

Ülikond

Ülikonna ja minu kingadega oli kõik võrratult palju lihtsam. Queenstownis on üsna mitmeid ülikondade rendiga tegelevaid ettevõtteid, meie valikuks sai Sergios. Ka ülikonna rent käis väga kiiresti, läksin kohale, leiti kohe sobivad osad ja tegime esimese ja ainsa proovi ära, kokku läks umbes tund aega . Ka ülikonna juures pidi õmbleja paar pisemat muutust tegema, leppisime kokku, et pulmadele eelneval päeval tulen läbi ja võtan valmis ülikonna kaasa. Ja täpselt nii läkski.

AIC_NV_142

Sõrmused

Sobivad abielusõrmused leidsime Honolulust, Havailt. Tahtsime neid täiesti tavalisi kullast sõrmuseid ja mitte midagi erilist,

Esimene ette sattunud pood oli kuidagi .. külm ja steriilne, kui nii saab öelda. Midagi sobivat me sealt ei leidnud, sest hinnad algasid umbes 1000 dollarist ning pakutavad sõrmuseid olid küll ilusad aga üldse mitte sellised, nagu me ette olime kujutanud.

Niisiis läksime tagasi koju, “kaevasime” netis ja leidsime järgmise kandidaadi – veebilehte neil ei olnud, ainult aadress ja telefoninumber, aga läksime kohale ja tuli välja, et see oli sihuke väike tore pere-ettevõte, väga sõbralik ja rõõmus naisterahvas leti taga ja sealt saimegi just täpselt sellised sõrmused nagu me tahtsime.

Lisaks graveeriti tasuta nimed sõrmuse sisse. Minu sõrmuse sees on Kertu nimi ja temal minu nimi.

AIC_NV_063

Korraldus
Yaeh saatis meile ülevaate kõigist neist väikestest detailidest, mis ühe pulmapeo puhul olulised on ja palus meil teha valikud – Kertu juuksur ja makeup, pruudikimbu tegija, celebrant (see ametnik, kes tseremooniat läbi viib), fotograaf, auto. Iga asja jaoks oli 2 või 3 kandidaati, veebilehtede lingid juures. Meil polnud muud teha, kui pakutu läbi vaadata ja omad valikud teha.

Pulmaauto

AIC_NV_256

Pulmaautoks oli meil selline vana Citröen Funny French Cars nimelisest perefirmast. Neil on erinevaid Citröene kokku vist 12, nendega korraldatakse näiteks veinituure ja neid saab rentida ka pulmadeks.

Hästi mugav auto oli – tagaiste oli nagu diivan – suur, pehme ja mugav.

AIC_NV_260

Õhupallid

AIC_NV_048

Üks detail, mis meie pulmas kindlasti pidi olema, oli see et Kertu kirjutab oma vana nime paberitükile, kinnitab selle õhupalli külge ja laseb lendu. Kui te nüüd märkasite, et õhupallid on rohelised ja pruudikimbul on ka rohelised detailid, siis see tuleb sellest, et roheline on Kertu lemmikvärv.

Uus-Meremaal kohapeal
Esimene käik peale maandumist oli meil Queenstowni kohtumajja, et ära tuua abielu registreerimiseks vajalik paberid. Uus-Meremaal peab nimelt enne tseremooniat ära täitma ühe vormi (Notice of intended marriage) ja selle alusel väljastatakse seesama paber, millele hiljem tseremoonia ajal allkirjad antakse.

Yaeh oli meie eest täidetud vormi ära viinud ja meil polnud muud teha, kui kohtust läbi käia ja paberid kaasa võtta. Pärast tseremooniat viib celebrant paberid kohtusse tagasi, need apostillitakse (kinnitatakse ametlikult) ära ja saadetakse meile postiga. Selle paberi alusel saame me Eestis oma abielu registreerida.

Kleit oli mitu nädalat kokku pakituna olnud ja vajas nüüd uuesti ilusaks tegemist. Wanakas pakkus sellist teenust Pristine Steaming. Jätsime kleidi sinna ja saime selle enne pulma tagasi – tuli välja, et see on nii keeruline kleit ja nii raske töö, et aurutamise peale kulus 6 tundi.

Kertul oli kingi ka vaja, sest reisile kaasa me ju midagi taolist ei võtnud. Käisime *kõik* Queenstowni kingapoed läbi ja 2 päeva enne pulma ta leidiski sellised, mis talle meeldisid.

AIC_NV_172

Paar päeva enne tseremooniat saime kokku ka Glennysega, kes oli meie celebrant (abielu registreerimise läbiviija), temaga olime me enne samuti mõned meilid vahetanud ja oma eluloo ära rääkinud ja selle viimasel kohtumisel saime üksteisega lähemalt tuttavaks ja ta õppis meie nimede häälduse ära.

Pulmapäev
Enne pulmapäeva oli meil selline kava Yaehi poolt kokku pandud, panen selle üles siia täpselt sellisena nagu ta meile saadeti.

Tuesday 3rd March
Wedding Day!

  • Your own arrangements in the morning.
  • 11:45am Please leave for Alice Hair Salon for Kertu’s appointment.

    Alice is a busy hair salon and it’s important to not be late for this appointment.

  • 12:00pm Kertu’s hair appointment Alice Hair stylist.

    As Kertu’s hair is quite short this should only take around 30mins. Please be back at 2a Lansdown Street by 1:15pm ready for Kertu’s makeup appointment.

  • 1:30pm Gena Bagley, makeup artist, arrives for Kertu’s makeup appointment.
  • 2:00pm Studio 24 will deliver the flowers to 2a Lansdown Street apartment.
  • 2:15pm Makeup to be finished. Kertu and Anti to get dressed and do any final preparations before wedding.
  • 2:45pm Funny French Cars will arrive at 2a Lansdown Street to collect you both to take you to the Aspiring Helicopter base (approximately 25misn from town) for your heli-flight.
  • 3:20pm Everyone involved meets at Aspiring Helicopter base ( Kertu, Anti, Glennys Logan (celebrant) and Natalie Symonds (photographer). Check in and safety briefing.
  • 3:30pm Helicopter flight to Mt Roy. Ceremony and mountaintop photos.
  • 4:45pm Approximate return to helicopter base.
  • 4:50pm Post-flight location photos.
  • 6:00pm Photo shoot ends. Funny French Cars to drive Anti and Kertu to Bistro Gentil for their dinner reservation at 6:30pm.
  • 6:30pm Dinner reservation at Bistro Gentil.
  • Kertu and Anti’s own arrangements for the rest of the evening.

3. märtsi hommikul üles ärgates esimene pilk oli aknast välja ja .. väljas oli hall ja sadas vihma. Aga ilmateade lubas ilusat ilma ja lõunaks oligi vihm lõppenud, taevas oli küll mõnevõrra pilves ent ilm oli siiski üsna ilus.

Hommikul käisin ise juuksuris – Ali’s Barber Shop – soengut tegemast ja elus esimest korda tehti mulle wet shave ka, see on see, kus lõug vahuga kokku määritakse ja siis suure habemenoga üle näo käiakse. Päris lahe elamus oli.

Juuksuritool käis peaaegu pikali ja laes olid Playboy plakatid .. minu juuksur veel lohutas, et näe, vaata veel viimast korda.

Ja sealt edasi kõik käis täpselt nagu kellavärk, nii nagu üleval kavas kirjas. Pool 2 oli meigitegija meie maja ees, kell 2 toodi lilled, jne. Meile väga meeldis see, et kõik oli ära organiseeritud, sest emotsioonid on sel päeval niigi laes ja on väga hea, kui ei pea muretsema, et kas kõik on ikka korras ja toimib.

Lõpuks olime me valmis, riided kõik seljas, meie Citröen sõitis täpselt kindlaks määratud kellaajal maja ette ja viis meid helikopteri juurde, see oli umbes 25 minutine sõit mööda Wanaka järve kallast ja viis sellest samast Mt Roy mäest mööda, mille otsas me mõni aeg hiljem abiellusime. Roy mäel on 2 tippu, ühe tipu nimi on Coromandel peak ja seal toimus tseremoonia. Teise otsa matkasime me mõni päeva hiljem ise ja see retk võttis aega 8 tundi.

AIC_NV_005

Muide, see polnud meil esimene kord helikopteriga lennata, mõlemad oleme seda varem ka teinud, aga me oleme alati enne maandumist langevarjuga välja hüpanud. Nüüd oli siis esimene kord maanduda.

Lend ise oli väga mugav, kopter tõusis ja maandus väga pehmelt, lennu ajal olid suured kõrvaklapid ka peas nii et müra praktiliselt polnud. Helikopterisse mahtus kokku 6 inimest – piloot, meie fotograaf, meie 2, celebrant ja autojuht ka (teda oli vaja tunnistajaks). Lend mäe otsa kestis umbes 15 minutit.

AIC_NV_011

Peale mäe otsas maandumist jäi meile ka natuke aega iseendi jaoks, lihtsalt selleks, et vaadata ja nautida seda ümbrust, et natuke mõtteid koguda ja et natuke maha rahuneda.

Edasi oli üks suur virr-varr, korraga käis kõik väga ruttu, seisime seljaga Wanaka järve poole, Glennys luges meie loo ette ja ta tegi seda väga ilusti, vähemalt ma arvan nii, sest miskipärast jooksid kõik sõnad ühest kõrvast sisse ja teisest välja, silmi jätkus ainult Kertu jaoks.

Seejärel kinnitas Kertu paberi oma vana nimega õhupallide külge ja lasi need lendu. Ütlesime oma abielutõotused (wow), üritasime küll teksti meelde jätta, aga sellisel emotsioonide laineharjal on see vist täiesti lootusetu, hea kui oma nime mäletad 🙂 Nii et igaks juhuks oli tekst paberi peal ka olemas.

Panime üksteisele sõrmused sõrme, kirjutasime paberitele alla ja siis me olimegi .. abielus.

Tegin šampanja lahti, lõime kokku ja jõime ära – esimene klaas abikaasadena 🙂

AIC_NV_020

AIC_NV_065

Edasi oli pildistamine sealsamas mäe otsas, ka see oli meie jaoks esimene kord – fotograaf juhendas, et kuidas seista, kuidas olla, kuhu käed panna, jne. Seegi oli päris nauditav kogemus.

Pärast pildistamist lendasime helikopteriga mäe otsast alla tagasi, poseerisime Wanaka järves ääres ka paari pildi jaoks ja sellega oli ametlik osa läbi. Õhtu lõpetuseks läksime kahekesi sööma ühte toredasse restorani nimega Bistro Gentil

Ja sellised olidki meie pulmad Uus-Meremaal 🙂
AIC_NV_133

AIC_NV_169

AIC_NV_078

AIC_NV_086

AIC_NV_249

Advertisements

Kuidas me ümber maailma reisisime

Need mõtted, mis mul enne reisi olid panin ma tookord kirja. Nüüd tagasi vaadates olen ma väga rahul, et me selle ümbermaailmareisi ära tegime. See oli üks suur eluunistus ja nüüd on see tehtud.

Läbitud teekonda kaardil saab vaadata sellelt lingilt.

Siiani pole ma täpsemalt kirjutanud sellest, et kuidas me reisisime.

Kui Sinul, kes sa seda loed, on veel mõni küsimus selle kohta, et kuidas ümber maailma reisitakse, siis esita oma küsimus kommentaarina ja ma vastan nii hästi kui oskan.

Kohvrid ja kotid.

IMG_1085

Needsamad kohvrid siin pildi peal. Nad olid meil enne reisi olemas, üks on pealtnäha suurem kui teine, ent mõlemad mahutasid umbes 22-23 kilo. Kohvrite sees olid peamiselt riided ja jalanõud igasuguste ilmastikutingimuste jaoks, selle arvestustega, et umbes 10 päeva saaks ilma pesu pesemata hakkama.

Suurematest asjadest oli kaasas snorgeldamisvarustus (lestad, maskid, snorkel), sest kogu selle reisi vältel me käisime ikka kümneid kordi snorgeldamas ja rendivarustust pole mõnikord üldse saada või on see väga kehva kvaliteediga, nii et see läks igati asja ette.

Kaasas oli ka kokkupandav statiiv fotoka jaoks – see on küll üsna kerge ja käis üsna väikeseks kokku (ca 50m pikk kokku panduna), ent oli siiski täiesti tarbetu.

Lisaks olid meil tavalised seljakotid (20 või 30L ma täpselt ei tea), seal olid näiteks arvutid, fotokas ja muud väärtuslikumad asjad, mida check-in pagasisse panna ei tahtnud.

Ma tean, et mõni suudab taolise reisi 30L seljakotiga ära teha, aga meie jaoks ei olnud see eesmärk, sest erinevate kohtade vahel liikusime me tavaliselt lennukiga – kuigi mõnikord ka bussi või rongiga – ja kohale jõudes tuli see laadung lihtsalt ööbimiskohta toimetada. Mõnikord oli meil rendiauto, mõnikord kasutasime taksot, kuidas kunagi – igatahes väga tihti neid asju endaga kaasa tirima ei pidanud.

Niisiis meie reisimise stiiliga sobis see kokku küll ja erilisi probleeme ei tekitanud.

Kaasas oli ka väike elektrooniline kaal, selline mille saab rihmaga kohvri sanga külge kinnitad ja mis siis üles tõstes näitab, et palju kott kaalub. See oli oluline, sest üsna paljudel lennufirmadel on ära antavale pagasile kaalupiirid ja seda ületades tuleb juurde maksta.

Nii et ülekaalu me vältisime. Enamasti on kaalupiiriks 23kg, mõnikord harva 30kg (Etihad, Sri Lankan), mõnikord harva aga pole pagasit üldse pileti hinna sees ja siis tuleb see eraldi juurde osta (Jetstar, Hong-Kong Express). Neil viimastel on aga pileti hind enamasti nii odav, et ka pagasitasu asju eriti hullemaks ei muuda.

Lennukipiletid

Lennukipileteid ostsime käigupealt, aga alati 2 või 3 riiki ette. Ette ostsime sellepärast, et mõnikord kord check-inni tehes või riiki sisenedes soovitakse teada, et millal ja kuidas sa jälle ära lähed ning siis peab sul järgmine pilet ette näidata olema.

Teine põhjus ette ostmiseks oli see, et mida lähemal lennukuupäev on, seda kallimad kipuvad piletid olema.

Üks huvitav infokild veel – mõnikord on nii, et edasi-tagasi piletid on odavamad kui ühe otsa piletid. Ei ole väga loogiline, aga lennukipiletite hinnad ongi üks paras raketiteadus.

Ühe korra ma seda omapära ka ära kasutasin – ostsin edasi-tagasi piletid, sest need olid üle kahe korra odavamad, kui ühe otsa omad. Lendasime ühe suuna ära ja seejärel viisaka inimesena helistasin lennufirmasse ja küsisin, et kas tagasilendu tühistada saaks? Sai küll, aga selle eest oleks pidanud maksma räige lisatasu. Tõsiselt ebaloogiline minu jaoks – tühistagu see pilet ära ja müügu kohad kellelegi teisele, aga ei .. igatahes meie poolt jäid nood 2 kohta seal lennukis lihtsalt tühjaks.

Kujutan ette kuidas lennujaamas mitu korda kuulutati, et “please come to the gate, your plane is ready for departure”. Südametunnistus natuke piinas küll, aga mitte väga pikalt.

Üleüldse tundub, et see soodsate piletite otsimine ja leidmine on omaette teadus või vähemalt täiskohaga töö, mul kulus mõnikord ikka tunde, et sobiv variant leida. Kasutasin selleks erinevaid veebisaite, näiteks ITA Matrix, Kayak, Hipmunk, lennufirmade kodulehti jne ..

Valiku tegemisel oli enamasti määravaks hind – et kuhu odavamalt saab, aga mõnikord ka kindel eesmärk. Näiteks Kuala Lumpurist Seišellidele saamiseks olid kõige soodsamad piletid ühe ümberistumisega Sri Lankal. Tõenäoliselt sellepärast, et Sri Lankal tegutseb ka odavlennufirma Mihin Lanka, nii et üks meie kahest lennust oli just nendega. Kuigi Sri Lanka on huvitav riik, siis meid huvitasid Seišellid rohkem ja nii me Sri Lankal pikemat peatust seekord ei teinudki.

Viisad

Eesti pass on üks võimas asi, sest sellega saab viisavabalt sisse 134 erinevasse riiki, maailmas on ta sellega 13ndal kohal. Ainsa viisana tegime me enne reisi ära Ameerika Ühendriikide ESTA taotluse ja Austraalia E-Viisa, sest mõlema riigi kohta teadsime me ette, et sinna me kindlasti lähme, rohkem meil midagi ette valmistatud polnud.

Pass näeb praegu – peale reisi – välja selline:

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Öömajad

Enamasti kasutasime AirBNB-d, see on see veebisait kus igaüks võib oma korteri, maja või paadialuse välja rentida ja nad tegutsevad sõna otseses mõttes üle maailma. Muide, kui sa toda linki klikid ja endale sealt öömaja broneerid, siis mina saan oma järgmisest rendist 25 dollarit alla.

Peale ööbimist saavad nii üürileandja kui üürija üksteisele kommentaari jätta, see teeb järgmistel öömaja otsijatel otsustamise lihtsamaks, et kas pakutav koht on ikka hea koht ja teistpidi tagasi ka – üürile andja saab otsustada, et kas ta ikka tahab sellist inimest oma katuse alla. Meie kohta jäetud kommentaare saab lugeda siit. Praegu on neid kokku 20, 2 on veel puudu.

Mõnikord juhtub, et AirBNB-st midagi sobivat ei leia, ei sobi kas hind või koht või midagi muud ja siis paar korda kasutasime ka homeaway.com nimelist saiti.

Ja paar korda olime lihtsalt hotellides ka – näiteks siis, kui on hommikul vara vaja lennuki peal olla või kui lihtsalt ei leidnud ühtegi normaalset üürikat.

Koduigatsus

Umbes 2 kuud peale algust tuli räige koduigatsus peale. Avaldus see nii, et ärkad öösel üles ja on sihuke hetk, et pole õrna aimugi, kus sa oled, kus WC või köök on, et mitte miski pole oma koha peal.

Või siis päeval polnud mitte mingit tahtmist üldse tolle hetke “kodust” välja minna, sest tunned et uusi elamusi on juba liiga palju saanud ja rohkem enam ei mahu.

Selline veider tunne, mida varem olnud pole.

Aga see läks üsna ruttu üle, mõtlemises toimus mingi nihe või muutus ja selline “on the road” elu hakkas ühel hetkel täiesti normaalne tunduma.

Jõuad uude kohta ja vaevalt oled seal päeva olnud, kui juba tundub nagu oleks juba kuu aega olnud. See reis oligi lõpuks nagu normaalne igapäevane elu.

Lõpuks koju tagasi jõudes – kurbust ega midagi taolist ei olnud, oli hoopis rahulolu, et läksin, tegin ja nüüd olen tagasi.

Mis veel?

Tahad midagi veel reisi kohta küsida? Kirjuta kommentaar ja ma üritan vastata.

Viimane lend

Nüüd saab öelda, et 2 elu-unistust on täidetud – reisisime ümber maailma ja abiellusime Uus-Meremaal. Huvitav, mis järgmiseks tuleb? 🙂

Reis on kestnud 192 päeva (alustasime 6. oktoobril) ja nüüd on ees viimane lend

Lend #33
Estonian Air, OV-166
16. aprill
München, Saksamaa (MUC) 14:10 – Tallinn, Eesti (TLL) 17:35

Screen Shot 2015-04-16 at 07.55.10

Anti ja Kertu Veeranna

Konkreetsem plaan tekkis Argentiinas, Brasiilias hakkasime asju ajama, Havailt saime sõrmused ja Kertu kleidi, Fijil ja Austraalias ajasime asju edasi ja praadisime niisama ootusärevuses, kuni lõpuks olime Uus-Meremaal ja kätte jõudis see päev – 3. märts 2015

Anti Veeranna ja Kertu Niit lendasid helikopteriga Mt Roy otsa ja tagasi tulid juba Anti ja Kertu Veeranna 🙂

AIC_NV_107

AIC_NV_104

AIC_NV_018

AIC_NV_026

AIC_NV_065

AIC_NV_060

AIC_NV_086

AIC_NV_094

AIC_NV_166

AIC_NV_173

AIC_NV_256

AIC_NV_259

AIC_NV_244

Neuschwanstein

Kertu pidi 12 klassis kunstiajaloo tunnis Neuschwansteini lossist uurimistöö tegema, aga paraku toona polnud piisavalt materjale kättesaadaval ja seetõttu sai too uurimus lõpuks hoopis Niguliste kirikust tehtud.

Täna aga käisime järeleaitamistundi tegemas ja lossi vaatamas, nii väljast kui seest. Sees aga pilte teha ei tohi, nii et näete lossi ainult väljas.

Neuschawnsteini loss asub Münchenile võrdlemisi lähedal, umbes 2-tunnise rongisõidu ja siis 7-minutise bussisõidu kaugusel. Ringi liikumiseks sobis meile imehästi “Bayern ticket” – päevapilet, mis 2 inimese peale kokku läks maksma 28 eurot ja kattis ära Müncheni sees sõidud S-Bahniga, rongisõidu nii sinna kui tagasi kui ka bussipiletid.

Ja mina jään nüüd seda kauaks venima jäänud uurimistööd ootama

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Vapper vend

Jõudsime Abu Dhabisse. Üsna tüütu lennujaam on, lennurajalt terminali on pikk tee, terminalis peab väga pikalt kõndima ja lõpuks passikontrolli järjekord võttis ka ligi tund aega.

Ent tuju tegi heaks hotellis checkinni teinud tegelane – indiast pärit. Küsis, et kas ma tean mida mu nimi (Veeranna) tähendab. Ma teadsin küll, et Indias tõesti on paar selli sellise perekonnanimega ja ma tean ka seda, et pole nendega mitte miskit seost.

Aga nimi Veeranna pidevat tähendama “vapper vend” 🙂 Väga tore on teada sellist asja 🙂

Ha! Nad on isegi filmi teinud!

Mariappan (Napoleon) is the faithful servant of Rajeshwari (Sheela), whereas Rajeshwari spreads terror among the villagers. Mariappan’s son Veeranna (Napoleon), a military officer, is back to his village and he tries to be more quiet than before

Pildil on aga öine Abu Dhabi lennukiaknast

IMG_1047

See nool laes näitab, et mis suunas Mekka asub.
IMG_1051

Kertu läks selle “for her” nimekirja peale päris pöördesse 🙂
IMG_1052

Veest välja

Mitu miljonit aastat tagasi ronisid kalad veest välja ja arenesid maismaaloomadeks, meil tuleb nüüd sama teha. Me oleme siin Seišellidel iga päev tundide kaupa kusagil ujumas või snorgeldamas käinud ja see kõik on väga hea olnud, aga nüüd tuleb jälle kuivale maale ronida ja inimese elu elama hakata. Ühtlasi hakkab ka meie reis oma vältimatu lõpuni jõudma.

Edasi tuleb jälle lendamist

Lend #31
Air Seychelles, HM-89
12. aprill
Seychelles International (SEZ) 15:40 – Abu Dhabi, Araabia Ühendemiraadid (AUH) 20:10

Screen Shot 2015-04-12 at 07.45.14

Abu Dhabis oleme öö lennujaama kõrval hotellis ja hommikul lähme edasi

Lend #32
Etihad, EY-3
13. aprill
Abu Dhabi, Araabia Ühendemiraadid (AUH) 8:50 – München, Saksamaa (MUC) 13:20
Screen Shot 2015-04-12 at 07.45.49

Ah et miks me just Abu Dhabi kaudu lendame? Otsisin pileteid Seišellidelt kusagile Euroopasse ja need lennud Abu Dhabi kaudu Münchenisse olid üks soodsamaid variante, mida tol hetkel leida õnnestus.

Inimene pole kala

Inimene pole kala, aga viimastel päevadel oleme me küll rohkem kalaelu elanud. 2x avamerel snorgeldamas käinud ja ülejäänud aja kusagil ranna lähedal – ja rannad on siin ilusad, kristallselge ja sooja veega.

Kogu selle veevärgiga seoses on 2 lõbusamat vahejuhtumit olnud

Esiteks ühes rannas olid üsna suured lained, ent veealune maailm pidi seal huvitav olema, nii me siis läksime põlvini vette, panime lestad jalga, maskid näkku ja .. järgmisel hetkel tuli üks SUUR laine, mis meid lihtsalt liiva peale istuli maha lükkas. Ma ajasin ennast kohe püsti jälle ja avastasin, et miskit moodi oli see laine mu ujukad ka liiva täis toppinud – niimoodi, et tagant nägin välja nagu ma oleks püksid täis teinud. Kertu kukkus sellepeale nii kõvasti naerma, et pisarad jooksid silmist .. no ja mul oli ka üsna lõbus 🙂 Ja nii me seal rannas siis istusime ja naersime .. üks lähedal olnud tegelane tuli meie käest lausa küsima, et “kas teiega on kõik korras ikka?”. No ikka oli jah 🙂

Ja teine asi – mul on üsna tugevad miinusprillid, ehk ilma prillideta ma kaugele eriti midagi ei näe. Snorgeldamiseks on optiliste klaasidega mask, nii et veel all on kõik korras, aga vee peal võtad ju maski ära ja mõnikord niisama ujudes pole maski kaasas üldse. Ja Kertu siis lõbustab ennast sellega, et hüüab “vaata, lennuk!”, “vaata, milline lind!”. Ja siis mina põrnitsen talle altkulmu otsa, et “vaatan ma jee”.

04-10-1

04-10-02

04-10-03

04-10-04

Leia kala
04-10-05

04-10-06

04-10-07

Postkaardipilte

Tundub, et Seišellid ongi see koht, kus tehakse neid troopiliste randade piltidega postkaarte 🙂

Untitled

Untitled

Untitled

See on Seišellide lipp seal
Untitled

Kellatorn Victorias – üks Seišellide sümboleid
Untitled

Untitled

Tüüpiline pood
Untitled

Untitled

Need koerad lihtsalt lõbutsesid seal meres – jooksid edasi tagasi, mängisid üksteisega, nautisid täiega 🙂
Untitled

Untitled

Untitled

Seišellid

Meie lend Colombost Seišellidele lükati 6.5 tundi edasi ja kohale jõudsime nii hilja öösel, et meie rendiauto lett oli juba kinni. Linna ja öömajani saamiseks praktiliselt ainus võimalus oli takso, ent taksosid on seal vähe.

Ma just enne lugesin, et linna saamine – umbes 10 km sõit – peaks olema umbes 100 ruupiat (7 eurot). Näitasin esimesele ja ainsale seal olnud taksojuhile paberile kirjutatud aadressi ja küsisin, et palju maksab – vastus 400! (28 eurot). Mida pekki.. ei, seda küll ei ole. Rohkem taksosid seal polnud ka, nii et uurisin ühest infoleti neiulit, et kas see 400 on normaalne hind, aga nad polnud päris kindlad. Helistasin öömaja omanikule, et temalt hinda küsida – ta arvas, et taksod on kallid küll jah, aga et umbes 250-300 peaks minema.

Ootasime seal tee ääres järgmisi taksosid, kui esimese takso juht tuli uuesti rääkima ja siis tekkis järgmine dialoog

– “Kas te ei tahagi taksot?”
– “Tahame ikka, aga seda hinda ei taha maksta”
– “Ok, kui palju sa siis oled nõus maksma?”
– “150-200”
– “Höhöhöö, keep looking!” (otsi edasi!) ja kõndis minema

Vahepeal oli üks takso veel kohale jõudnud, pani oma kliendid maha ja ma läksin temaga rääkima, et mis hinda ta küsib. See tüüp küsis 500 … kõhklesin. Aga taksost maha tulnud eelmine klient kõrvalt ütles, et “taksod on tõesti jube kallid ja me maksime 600”. Mul uhkus ei lubanud tolle esimese tüübi juurde tagasi minna ja võtsime selle 500-se pakkumise vastu, sest kell oli palju ja jubedalt magada tahtsime ka.

Tee peal rääkisime natuke juttu ka, et kes me oleme, kust me tuleme – ei tea kas sellepärast või mingi muu põhjus, aga lõpuks kui ta meid maha pani, siis ütles “eh, sinu käest ma võtan ainult 400”. No tore siis 🙂

Selline seiklus oli.

Täna hommikul saime oma rendiauto ka lõpuks, toodi teine lausa koju kätte, nii et lõpp hea, kõik hea.

Saar on väike, nagu enne juba öeldud, väiksem kui meie oma Muhu saar ning hästi mägine. Teed on kitsad ja käänulised, kiirusepiirang on enamasti 40km/h, mõnikord harva ka 65km/h – ainus pikem ja sirge lõik viib lennujaamast pealinna Victoriasse ja seal on 85km/h.

Parkimiskohti on tee ääres vähe ja näib olevat üsna tavaline, et auto lihtsalt jäetakse tee peale seisma ja võetakse sellega niigi kitsast teest pool ära. Liiklus on õnneks hõre, halvimal juhul ootad paarkümmend sekundit ja siis saab sellisest takistusest mööda.

Liiklus on vasakpoolna ja üks ärevam hetk oli ka sellega seoses – meil on vasakul sõitmine käpas ja probleeme ei tekita, aga kui sa parajasti pimedast kurvist välja keerad ja sulle järsku otse vastu teine auto tuleb, siis võtab ikka kõhedaks küll. Õnneks too teine tüüp tabas ära, et ta on valel poolel ja keeras oma ritta ära.

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Nende tüüpide käest saime värskeid kookospähkleid – ühe suurema joomiseks ja ühe väiksema söömiseks. Need olid mõlemad väga head 🙂
Untitled

Untitled

Sattusime kohta, kus olid väga järsud teepeenrad ja tee enamvähem ühe auto laiune – see üks laiem koht oli enam-vähem ainuke 2km peale. Õnneks kedagi vastu ei tulnud.

Untitled