Järgmine peatus – Havai

Täna me hakkame Vaikset ookeani ületama – esimene peatus on Oahu saar Havai saarestikus.

Screen Shot 2015-01-31 at 05.31.30

Too hind seal ekraanipildil on mingi täielik jama – meil läks see kahe peale kokku kõvasti vähem maksma.

hinewzz

Lend #20
31. jaanuar
Alaskan Airlines, AS-895
San Diego, US (SAN) 11:20 – Honolulu, Havai, US (HNL) 15:30 (ca 6 tundi)

Lennusimulaator

San Diego sadamas on muuseumiks ümber ehitatud lennukikandja USS Midway. Üks huvitavamaid asju selle pardal on lennusimulaatorid. Meil oma lennust pilte pole, aga need simulaatorid on sellised:

Kaks inimest lähevad sisse, pannakse rihmade ja raamiga kinni, siis läheb kapsel kinni ning simulaatoritarkvara käima – edasi on rock’n roll, sest sa saad seal ikka täitsa vabalt liikuda – kui lennukiga manöörvedad, siis see kapsel liigub samamoodi. Mina olin piloot, Kertu käes olid kuulipilduja ja nii me seal jaapani hävitajaid küttisime – algul võtsin vaiksemalt, aga mida kauem me seal olime, seda rohkem julgust juurde tuli – viimase ringi ajal keerasin juba igasugu kruvisid, lendasime pea alaspidi, küljepeal, tegime surmasõlmi jne – Kertu natuke protesteeris aga tegelt talle ikka meeldis see.

San Diego mudelraudtee

San Diegos asub üks maailma suurimaid mudelraudteemuuseume – me polnud varem sellist asja lähemalt näinud, nii et nüüd käisime vaatamas. 2500 ruutmeetrile on ehitatud erinevad mikromaailmad – linnad, majad, autod, inimesed, loomad, puud, põõsad ja muidugi raudteed igal pool ning rongid – palju ronge. Suurem osa rongidest liikus ka.

Kõik need pisikesed detailid on täiesti hämmastavad – semaforid tegelikult töötavad, mõnel autol tuled põlevad, majades sees on tuled – reisivagunites on väikesesed istmed ja inimeste siluetid. Kõik töötajad, keda me seal nägime, olid sellised pensionieas mehed – ja see tundub igati huvitav töö olevat, lähed pensionile ja siis mängid päevad läbi mudelrongidega 🙂

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

San Diego

Lennud läksid ilusti, jõudsime Los Angelesse, võtsime auto ja sõitsime kohe edasi lõuna poole San Diegosse, sest siit läheb mõne päeva pärast meie järgmine lend.

Vahemaa on umbes 200km ja 90% sellest nägi välja nii:

Untitled

Ei rohkem ega vähem kui 7 rada ühes suunas ja ilmselt siis 7 teises suunas ka, kokku siis 14. Neid ridu tuli vahel juurde ka ja siis kadus jälle ära. See kõige vasakpoolsem on “car pool” rada, ehk autos peab olema vähemalt 2 inimest, muidu saab trahvi. Enamus inimesi siis ilmselt on üksinda autos.

San Diego ise on umbes 1.2 miljoni elanikuga linn peaaegu Mehhiko piiri ääres ja üks esimesi ning eredamaid pilte oli see mees tänava ääres:

Untitled

Neil on see maksusüsteem parasjagu keeruline, et sellest läbi närimiseks on vaja vastavate oskustega inimesi ja sellist teenust ta siis reklaamib seal tänava ääres.

Lõuna-Ameerika lõpp

Lõuna-Ameerikaga on nüüd kõik, ühest (läänepoolsest) servast on ta selline.

Untitled

Ja teisest (idapoolsest) hoopis selline.

Untitled

Meie tee läbi Lõuna-Ameerika nägi välja umbes selline:

Screen Shot 2015-01-26 at 08.17.11

Peruu (Lima, Cusco, Ollantaytambo, Machu Picchu), Boliivia (La Paz, Uyuyni, Santa Cruz), Argentiina (Buenos Aires, Puerto Iguazu), Brasiilia (Curichiba, Morretes, Rio de Janeiro)

Meil on aeg edasi liikuda ja nüüd tulevad 2 pikemat lendu.

Esimene

Lend #18
26. jaanuar
Copa Airlines, CM-215
Rio De Janeiro (GIG), Brasiilia 12:57 – Tocumen International, Panama (PTY) 17:09

Screen Shot 2015-01-25 at 20.17.47

Panamale me pikemalt peatuma ei jää, sest mõni aasta tagasi me juba olime seal ligi kuu aega, oleme hoopis ühe öö lennujaama lähedal hotellis ja hommikul lähme edasi

Lend #19.
27. jaanuar
Copa Airlines, CM-360
Tocumen International, Panama (PTY) 7:53 – Los Angeles (LAX), Ameerika Ühendriigid 12:04

Screen Shot 2015-01-25 at 20.18.35

Miks just selline trass? Sest lennufirmade hinnapoliitika on mõnikord üle mõistuse keeruline, mõnikord näiteks on vahepeatustega edasi-tagasi lend odavam kui ühe suunda otse lennata.

Rio de Janeiro

Mõned juhuslikud mälestused Rio de Janeirost.

Linnaliinibussi peatamiseks tuleb tee peale hüpata, käega vehkida ja loota, et buss peatub. Enamasti peatub 🙂

– –

Bussi sisse saab ainult esiuksest ja seal – bussi paremal küljel – istub lisaks bussijuhile ka eraldi piletimüüja. Tema ees on kassasahtel ja siis mingit sorti kontaktivabade piletite lugemise masin ka.
Maksad pileti eest ära (hind on alati üks 3.50 reaali, ca 1.2 euri) ja siis ta vajutab nuppu, mis laseb lukust lahti tema ees oleva metallist värava. Sihuke pöörlev moodustis, kust korraga ainult üks inimene läbi saab, see värav käib alati jubeda raginaga. Nii et peatustes on enamasti kuulda mündikõlinat ja väravaraginat.

– –

Kodutuid näib väga palju olevaid, lihtsalt vedelevad kusagil papitüki või teki peal tänava ääres. Esimest korda nähes mõtlesin, et midagi on juhtunud inimesega, et peaks äkki kiirabi kutsuma. Aga see tundub täitsa tavaline asi olevat siin.

– –

Esimene kord linnas jaludates nägime vist vargust pealt. Ootasime ülekäigurajal, kui korraga kihutasid mööda teed mööda 3 jalgratturid. Nende järel jooksis üks Usain Bolti tempot harrastanud tüüp, kes midagi karjus. Umbes 20 sekundit hiljem järgnes neile mootorrattal veel üks tüüp ja lõpuks läks sireenide ulgudes politseiauto ka järele. Oma rahakoti ja telefoni surusin selle peale igatahes sügavamalt taskusse.

– –

Edasi mõned pildid ka

Corcovado mäe otsa, kus asub see kuulus Kristuse kuju, viib hammaslattrong (tore sõna), raudtejaama laes rippusid lipud – ka Eesti oma oli täiesti olemas. Miks nad seal olid, ei oska ma öelda .. võib-olla lihtsalt külalised käinud kõigist neist riikidest?
Sihuke see rong oli – 2 vaguniga, kokku mahutas 120 inimest ja selliseid sõitis seal kokku 3 edasi-tagasi

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Ipanema rand

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Mina küll sellise leveli peal Simcityt ei mängiks

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Paquetá saar

Paquetá saar asub Guanabara lahes, Rio de Janeirost umbes 50 minutise laevasõidu kaugusel. Nimi tuleb Tupi indiaanlaste keelest ja tähendab otsetõlkes “Palju pacasid” ja “paca” tähendab, nii palju kui mina aru saan, mingit sorti jänese, roti ja okassea segu. Paraku neid loomi me seal saarel igatahes ei näinud.

Kõigepealt oli meil vaja kuidagi jõuda laevani – uurisin netist järgi, et laevad Paquetale lähevad “Praca XV” nimelisest sadamast. Edasi joonistasin märkmikku sellise asja ja läksime taskot püüdma. Selle peale kulus umbes pool tundi, sest mõnel olid juba inimesed peal, mõni läks telefonikõne peale kuhugi (portugali keelt eriti ei jaga, aga juhid tegid seda telefonitoru-kõrva-ääres žesti), aga lõpuks näkkas. Näitasin seda lehte ja tundub, et täita arusaadav pilt oli, sest sadamasse kohale me lõpuks tõesti jõudsime.

Ühe otsa laevapilet maksid 4.50 reaali (see on umbes 1.5 eurot). Saar ise on praktiliselt autovaba (ühte politseiautot nägime) ja ringi liikumiseks on jalgrattad, velorikšad või hobuvankrid.

Edasi mõned pildid sellest laevasõidust ja saarest endast

Untitled

Rõve pilt, aga selliseid oleks seal saanud palju teha. Ma ei saa aru, mis loll komme see on inimestel oma läga lihtsalt merre visata.

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Uskumatu söögiorgia

Tavaliselt me teeme ise süüa, sest AirBNB-st renditud kohad on reeglina köögiga. Aga praegu, Rio De Janeiros me oleme “Bed and Breakfast” tüüpi kohas ja siin pole muud valikut kui väljas söömas käia. See on ikka uskumatu söögiorgia, mis siin toimub.

Morretest ma juba rääkisin. Aga see pole mingi erand – tohutud kogused ongi siin nähtavasti kombeks. Vaadake näiteks seda pilti:

Selle suure malmist (?) poti sees on Kertu tellitud mingitest mereandidest tehtud hautis, seal olid krevetid ja muud peajalgsed mingit sorti kastme sees. Riis käis selle juurde. Ja see on kusjuures pool portsu – ettekandja küsis veel suuri silmi tehes üle, et “kas tõesti tahad ainult pool?”

Mina tellisin selle ühepajatoidu moodi asja, seal olid “shredded meat”, ehk rebitud liha, oad ja veel mingid aedviljad ja selle juures käis too kollane kaste, mis on pildil diagonaalis. Mu meelest oleks seda sööki vähemalt kaheksale inimesele jätkunud.

Ja tänane õhtusöök oli ühes kohas, mille Kertu välja “kaevas” ja mis kohalike seas hästi popp on. Tõesti on popp, sest kui me sinna jõudsime, siis polnud ühtegi vaba lauda. Ootasime natuke, siis läksid ühed ära ja meid kutsuti sisse. Söök aga – oli selline:

See oli nüüd ekstra “kahe inimese ports”. Liha on “päikese käes kuivatatud veis” – esimene mõte seda lugedes oli, et mõni lehm oli kusagil troopikas auto alla jäänud ja siis nädal aega asfaldi peal kuivanud, enne kui lauda toodi. Mine tea, äkki oligi – aga maitses küll pagana hästi. Liha all on magusad kartulid (bataadid) ja juurde toodi veel riisi (jah, miskipärast riis ja kartulid käivad siin kokku), oahautist ja siis mingit kollast puru. Ja üks hästi terav kaste oli kah eraldi potsiku sees.

Jällegi, söök oli väga hea aga neid koguseid on lihtsalt füüsiliselt võimatu ära süüa. Ilmselt saaks ka jäägid koju kaasa küsida, aga meil pole neid kusagil hoida, nii et ei võtnud.

Morretes

Üks Curitiba (see koht, kus me praegu oleme) huvitavamaid meelelahutusi on džunglirong. 19 sajandi lõpus ehitati raudtee Curitibast, mis asub sisemaal raudtee rannikule, üle ja läbi mägede. Kokku on sellel 110km pikal raudteeliinil 14 tunnelit ja 30 silda. Enamasti sõidavad seal kaubarongid, aga kord päevas käib ka üks reisirong. Nädalavahetustel sõidab see rannikule välja, nädala sees ainult poolele teele – Morretese nimelisse linna. Raudtee on suht kehvas olukorras – Morretes on ca 50km eemal ja rong sõidab sinna 4 tundi (!). Näiteks linna sees on raudteel kohti, kus käimisraamiga vanaema lidub liikuvast rongist mööda.

Morretes ise – kui siin kommentaarides Iguazu jugasid võrreldi Jägala joaga, siis Morretes on umbes nagu Keila linn – selline väike ilus linn. Ainult, et mäed on ümberringi. Meil oli seal rongide vahel 3 tundi aega, käisime söömas ja jalutamas.

Söömisega oli huvitav kogemus – valisime ühe restorani välja, istusime lauda ja meile toodi menüü – sihuke plastikust A4 suurune kaart, vasakus tulbas umbes 15 erineva söögi nimed ja nimekirja all üksainus hind. Parempoolses tulbas lisandid ja nende all jälle ainult üks hind.

Mõned nimekirjas olnud asjad õnnestus lahti mõtestada – näiteks “kana”, “kotlett” ja lisandidest “riis”, “friikartulid”. Tegime valiku ära ja hakkasime tellima – mille peale kelner raputas pead ja küsis et “tahate, ma seletan inglise keeles?” No muidugi tahtsime – selle peale tõlgiti kogu menüü ära. Järgmine küsimus oli “otsustage nüüd ära, kas tahate 1 või 2 portsu?”. Selle peale jäime lolli näoga vahtima. Viimane küsimus oli “kas te olete näljased!”. Sellele oli vastus loomulikult JAA.

Menüüd korjati ära ja mõni minut hiljem hakati lauda tooma igasugu potsikud, nütsikuid, taldrikuid ja topse – seal oli tõesti kõike, liha, kana, krevette, kartuleid, salateid, kastmeid Lisaks käisid vahetevahel teenindajad igasugu asju pakkumas – ja kui pakutav meeldis, siis tõsteti kohe taldrikule ka ja neid pakkujaid oli seal vähemalt 5, kes kõik üksteise alla käisid.

Tuli välja, et see oli mingi puhveti moodi koht, kus kindla hinna eest sai süüa nii palju kui jaksasid. Ma ei saanud aru, kas neil on tavalised kliendid sinivaalad või mis värk seal on, aga seda sööki oli seal ikka liiga palju.

Ahjaa – ettekandja küsimusele “Finnish?” ei ole õige vastus mitte “No, Estonia” vaid “Yes”. Sest mingil imelikul põhjusel ei huvita teda su rahvus, vaid see, et kas ta su taldriku võib ära viia.

See satikas oli oma 10cm pikk ja sarvedega
Ja tiibadega. Fuck.
Hispaania keel ajas tal pea sassi