Iguazu Falls

See on ikka täielik torulukksepa õudusunenägu – vett tuleb ülevalt, alt, paremalt, vasakult, igalt poolt vahelt ja ümber ka ja seda vett on ikka väga palju.

Aga tõsisemalt – Iguazu Falls ehk Iguazu kosed asuvad Iguazu jõel Argentiina ja Brasiilia vahel, ühel pool jõge on üks riik, teisel pool teine. Natuke maad eemal on tegelikult veel kolmas riik ka – Paraguai – aga neile jugasid ei jätkunud.

Nimi Iguazu tuleb Guaraani indiaanlaste sõnadest “y” ehk vesi ja “ûasú” ehk palju. Neil sellidel eriti fantaasiat ei olnud igatahes, nimetasid asju nii nagu nad olid.

Sõltuvalt veetasemest on neid erinevaid jugasid seal 150 kuni 300 ja ligi pooled neist langevad Garganta del Diablosse (ehk Kuradi kurk).

Nii Brasiilia kui Argentiina poolele on rajatud jalgteed, sillad ja matkarajad et seda ilmailmet lähemalt vaadata ja me käisime mõlemad pooled läbi ka.

Me käisime samasuguse paadiga sõitmas kose all. Vesi on ikka märg küll, nagu näha ka järgmiselt pildilt

Paremal inimesed

Need väikesed värvilised täpid silla peal on inimesed.

Permanentselt üllatunud lind

Kuradikurk

Nagu kuninga kassid

Argentiina pikamaabussid jagunevad laias laastus kolmeks:

“semi-cama” – seljatugi käib küll alla, aga mitte päris voodiks
“cama” – iste käib päris lamedaks (180 kraadi)
“cama suite” – eelmisele lisaks on veel seinad ka veel toolidel vahel ja vist veel mõned mugavused

Kuna peeso mitteametlik kurss on üsna soodus, siis me laristasime natuke ja võtsime need kõige kallimad piletid ehk “cama suite” – muide sularahas makstes sai veel sellest välja reklaamitud hinnast veel alla.

Pileti ostmine oli ka omaette kogemus. Argentiina on väga suur riik ja bussid on väga levinud transpordivahend, üle terve riigi on olemas sadu erinevaid bussifirmasid ja igal bussifirmal on oma piletimüügilett või putka – vähemalt Buenos Airese bussijaamas on nii.

Buenos Airese bussijaam on väga-väga suur maja ja piletimüügiks on eraldatud terve korrus – mis on jaotatud umbes kolmeks – riigi lõunas asuvad sihtkohad, riigi keskosad asuvad sihtkohad ja lõpuks riigi põhjaosas asuvad sihtkohad, nii et kui tahad osta piletid näiteks Puerto Iguazusse (asub Argentiina põhjatipus), siis kõigepealt otsid bussijaamast selle osa, kus müüakse pileteid põhjaregiooni ja sealt siis omakorda selle bussifirma, kellega sõita tahad.

Pileti ostmisel tahetakse passi näha, sealt kirjutatakse su andmed ümber ja siis antakse sulle suur värviline paberilatakas kätte – see ongi pilet.

Oleks saanud enne netist ka ette osta, aga siis sa maksad krediitkaardiga, ametliku kursiga ja seda me ei tahtnud.

Bussijaama jõudsime umbes tund enne väljumist, aga see oli selgelt liiga vara. Piletil oli kirjas, et “buss väljub posti 52-66 juurest” ja töötas nii, et alles ca 15 minutit enne väljumisaega näidati infotahvlil, et Rio Uruguay (see bussifirma, millega me sõitsime) Puerto Iguazu buss tuleb posti nr 55 juurde. Bussid kogu aeg tulid ja läksi, ükski buss ei saa oma posti juures väga pikalt oodata, sest poste on vähe ja busse on palju.

Bussi peale minekul annad kõigepealt oma suuremad kotid ära (kui sul neid on) ja vastu saad kviitungi, mis su piletile kleebitakse. Sihtkohas näitad selle ette ja siis saad oma koti jälle kätte.

Bussi sisenemisel pakuti kommi 🙂

Buss ise oli kahekorruseline. Kohti suhteliselt vähe (suite ju), me olime teisel korrusel üsna eesotsas ja tundus, et terve korruse peale on kokku umbes 20 kohta. Toolid olid sellised suured ja mugavad tugitoolid, heledast nahast ja tõesti käisid täiesti pikali – jalgade alla sai ka vastava plaadi monteerida, nii et täitsa korralik voodi tuli kokku. Lina, tekk ja padi käisid asja juurde.

Iga tooli juures on ekraan ka (mingi Androidi peal jooksev asjandus), kus olid filmid, veebibrauser, mängud, täitsa korralikud üle-kõrva kõrvaklapid olid ka – juhtmega ekraani küljes kinni.

Põhimõtteliselt see reis möödus meil mugavalt nagu kuninga kassidel – mina vaatasin kõigepealt Expendables 3 ära, siis anti meile süüa (mõnevõrra parem kui lennukisöök, aga mitte midagi erilist) ja edasi me tegime endale voodid ja lihtsalt magasime suurema osa sõidust maha, ikka päris mugav oli 🙂

Hommikul kell 7 ärkasime selle peale, et stuujardess küsis meie käest midagi, aga me olime jube unised, tahtsime edasi magada ja ei saanud kolbigi aru. Hiljem selgus, et ta tahtis meile hommikusööki tuua – aga me ütlesime sellest ära. Ja rohkem ei pakutud ka 🙂

See selleks, paar telefoniga tehtud pilti:

Seal kõrval on “minibaar”, sildid ütlevad et “Mahl” ja “Kohv”. Aga tegelt sai sealt ainult külma ja kuuma vett

Järgmine bussisõit

Täna on meil ees järgmine bussisõit, Buenost Aires-Puerto Iguazu, 1400km ja 17 tundi.

Screen Shot 2015-01-15 at 08.49.18

Peale eelmist – Boliivia bussisõitu – polnud erilist tungi jälle bussiga sõitma minna, aga räägitakse et need Argentiina omad pidid ikka niivõrd palju paremad olema, et ikka tasub proovida – näiteks iste pidi täiesti voodiks käima. Erinevalt Boliiviast pidi asfalttee ka kogu pikkuses olema.

Elame-näeme 🙂

Tigre

Buenos Airesese kesklinnast umbes tunnise rongisõidu kauguel Parana jõe deltas asub Tigre linnake. Parana on Amasoonase järel pikkuselt teine jõgi Lõuna-Ameerikas, ta on umbes 5000 km pikk ja merre jõuab just siin – Buenos Airese lähedal.

Kertu klassiõde, kes on pikalt Argentiinas elanud, soovitas Tigres laevaga sõitmas käia, nii et seda me siis tegimegi

Mitre liin – täitsa moodsad elektrirongid
Selliseid laevu kasutavad ka kohalikud elanikud – poest ostetud kaup käib katusele ja sõit läheb lahti

Kapteni töökoht

Eelmise pildi juurde

Kuidas me raha vahetasime

Et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada sellest, et Argentiina majandus on kannis. Ma ei ole täpselt süvenenud, mis neil siin toimub, aga kannis olek avaldub peamiselt selles, et ametlik valuutavahetuskursi järgi saab 1 US dollari eest umbes 8.5 Argentiina peesot, samas mustalt turult saab ühe dollari eest umbes 13.5 peesot.

Kuidas üks turist selle musta turu üles peaks leidma? Üks võimalus on lihtsalt kesklinnas tänaval kõndida, varem või hiljem keegi pakub sulle teenust. Aga sellistega ei tea kunagi, kas neid ikkagi saab usalda või ei. Veebist uurides leiab omajagu lugusid sellest, et on saadud valeraha või ka üldse rahast ilma jäädud. Riskante värk.

Meie AirBNB öömaja omanik Maria (nimi muudetud) küsis kohe alguses, et kas me raha tahame vahetada? Et tal ema tegeleb sellega. No muidugi me tahtsime, see vahe ametliku ja musta turu kursi vahel on ju päris suur.

Niisiis anti meile juhend kätte, toppisime just selleks kaasa võetud dollarid tasku ja läksime. Kõigepealt sõitsime metrooga tükk aega kuhugi äärelinna, seal kõndisime paar kvartalit kuni jõudsime ühe büroohooneni, ronisime selle kuuenda korruseni ja siis andsime ühe täiesti silmatorkamatu ukse taga kella. Mõnikümmend sekundit hiljem tuli ukse kõrvalt kõlarist mingit arusaamatut raginat. Ütlesin parooli, milleks oli “Madre Maria” (Maria ema). Selle peale lükati riivid eest, meid lasti sisse, selja taga pandi uks jälle riivi ja juhatati pisikesse tuppa – no nii umbes 2×2 meetrit. Nurgas üks pisike laud, sellel laualamp ja rahalugemismasin, mitte midagi muud seal polnud.

Seletasin siis ära, et “meil on siin mõned dollarid, tahaks peesodeks vahetada”. Otsisin raha välja ja andsin ära. Maria ema vangutas pead, et “uuu, these twenties are very hard for me” (need kahekümnesed pole üldse head), aga läks kusagile teise tuppa, kuulda oli seifi avamise häält ja mõni minut hiljem tuli väga paksu peesopakiga tagasi.

Teate, kui paha on olla, kui sul on raha nii palju, et rahakotti ei mahu ära? Vot, see pakk oli nii jäme, et üldse ei tahtnud ära mahtuda.

Ega rohkem midagi huvitavat ei juhtunudki, igati usaldusväärne äri ju ometi 🙂

Neljakesi liftis ja natuke õhku ka

Jäime Buenos Aireses lifti kinni.

Meie öömaja asub 11-korruselises majas 2. korrusel. Just siis kui välisuksest sisse astusime, oli ühe lifti uks lahti ja seal 2 turvameest sees. Viipasid käega et tulge peale. Läksime. Uksed läksid kinni, lift sõitis pool meetrit ja .. jäi seisma.

Kujutage ette pisikest metallkasti, kus on 4 inimest sees, igaüks oma nurgas (rohkem ruumi eriti pole) ja õhk läheb väga kiiresti järjest palavamaks. See metallkast moodustas toreda signaalipuuri ka, kellegi telefonil levi polnud, wifist rääkimata. Mingit muud sidevahedit ka pole. Lift kahe korruse vahel kinni, uksed lahti ei tule, ükski nupp mitte midagi ei tee.

Ainus, mida sa selles olukorras teha saad, on kuulata, et kas koridoris on keegi ja kui on, siis appi karjuda. Üks turvameestest seda ka tegema hakkas ja õnneks ei tulnud palju oodata, umbes poole tunni pärast oli abi kohal.

Mul oli välja saades igatahes särk läbimärg seljas ja suht sitt tunne. Siin majas me igatahes rohkem lifti ei kasuta. Sest kes iganes selle lifti softi kirjutas ja lifti enda kujundas .. imeb. Imeb munakive läbi kokteilikõrre.

Lõppu natuke lõbusat liftimuusikat ka

Argentiinasse

Boliiviaga on nüüd kõik ja edasi lähme Argentiinasse.

Neil pidid seal suurepärased steigid olema ja neid kavas kindlasti proovida 🙂

arsa

Lend #14
Boliviana de Aviacion, OB-708
10. jaanuar, Santa Cruz de la Sierra, Boliivia (VVI), 11:00 – Buenos Aires, Argentiina (EZE), 14:50

Screen Shot 2015-01-09 at 20.46.09