Argentiinasse

Boliiviaga on nüüd kõik ja edasi lähme Argentiinasse.

Neil pidid seal suurepärased steigid olema ja neid kavas kindlasti proovida 🙂

arsa

Lend #14
Boliviana de Aviacion, OB-708
10. jaanuar, Santa Cruz de la Sierra, Boliivia (VVI), 11:00 – Buenos Aires, Argentiina (EZE), 14:50

Screen Shot 2015-01-09 at 20.46.09

Vähemalt oksekott oli kena ehk lollaka gringo seiklused Lõuna-Ameerika lennunduses

Eilse teise (La Paz – Santa Cruz) lennu algus kujunes üsna huvitavaks.

Kõigepealt tahtsime oma kotte ära anda – aga neid ei võetud vastu, sest “võivad mõne teise lennu omadega sassi minna, tulge hiljem tagasi”.

No hea küll siis, tulime hiljem tagasi ja siis võeti kotid vastu küll.

Lend pidi väljuma väravast number 10. Ainult, et miskipärast infotablood näitasid, et täpselt samast väravast väljub 10 minutit varem sama lennufirma teine lend, hoopis teise kohta. See tundus imelik, sest kümne minutiga need asjad tavaliselt ei käi. Lennukisse kutsuti kõigepealt tolle esimese lennu reisijad ja siis kohe meie lennu omad tagant otsa, nii et seal oli üks pikk rivi inimesi.

Uurisin väravas pardakaarte rebinud neiult, et “Santa Cruz?”, see viitas käega kuhugi selja taha. Ainult, et kõik läksid sinna. Läksime ka, tuli trepist alla minna ja siis me olime korraga väravas 7A – kust omakorda sai otse välja lennukite vahele perroonile. Ja siis oli valiku hetk – vasakul BoA (see lennufirma, keda meil vaja) lennuk, paremal teine samasugune. Osa inimesi läheb ühele poole, osa teisele poole. No vähemalt see ühe värava sai tol hetkel selgeks.

Aga jõle nõme oleks, kui lähed kogemata valesse lennukisse.

Küsisin meie taga tulnud mehelt, et “Santa Cruz?”, see pidas mingi pika tiraadi maha, millest ma midagi aru ei saanud. Valisime siis selle parema (parempoolse) lennuki ja kõndisime sinnapoole. Lennukis stjuuardilt küsisin veel kord et “Santa Cruz?”, see ainult pobises midagi vastu ja viipas jälle käega. Küsisin veel anda taga tulnud tüübilt ka et “Santa Cruz?”, see lõpuks ütles arusaadava “Si!”.

Noja kui kapten lõpuks oma kõne maha pidas, alles siis olime päris kindlad, et seekord ikka saame õigesse kohta küll.

Lolli gringo tunne oli igatahes selle seikluse jooksul.

Lõpetuseks: aga vähemalt on BoA-l ilus oksekott, seda oleks kohe esteetiliselt meeldiv kasutada (ei, me ei teinud seda).

oksekott

Üles ja siis paremale

Täna on meil ees 2 lendu.

Kõigepealt Uyunist tagasi La Pazi, sest sihuke bussisõit on ikka liig mis liig. Muide, uut teed ehitatakse ja ilmselt aasta või paari pärast on olukord juba hoopis parem.

Lend #12
Línea Aérea Amaszonas, Z8-307
8. jaanuar, Uyuni, Boliivia (UYU) 15:15 – La Paz, Boliivia (LPB) 16:00

Screen Shot 2015-01-08 at 09.29.39

La Pazis võtame lennujaama pakihoiust oma asjad kaasa lähme edasi Santa Cruz De La Sierrasse, mis jääb meie viimaseks peatuseks Boliivias. Me oleme nüüd päris mitu nädalat olnud 3-4km kõrgusel ja hõreda õhuga üsna ära harjunud. Santa Cruz on aga all, paarsada meetrit merepinnast. Kuldavasti pidi mägedest hõreda õhu käest tulles olema nii et algul hingad ainult 3x minutis – elame-näeme 🙂

Screen Shot 2015-01-08 at 09.30.08

Lend #13
Boliviana de Aviacion, OB-682
8. jaanuar, La Paz, Boliivia (LPB) 20:05 – Santa Cruz de la Sierra, Boliivia (VVI), 21:05

Salar de Uyuni

Salar de Uyni ehk Uyuni soolatasandik on maailma suurim. Pindala on ca 10000 ruutkilomeetrit ehk neljandik tervest Eestist või siis umbes 4 Saaremaad. Soolakihi paksus ulatub paarist sentrimeetrist kuni 10 meetrini ja soolakihi all on soolase veega järv, mis on 2-20m sügav.

Kogu see tasandik on enam-vähem sile (tasandik ju) ja kaetud päikese käes kuivanud soolast tekkinud kuusnurksete kujunditega. Sõltuvalt aastaajast on see tasandik kas enam-vähem kuiv või kaetud õhukese soolavee kihiga.

Tasandikule saab ekskursiooniga, mis kõik algavad Uyunist ja mida tehakse 8-kohaliste džiipidega. Meie käisime “Red Planet expeditions” nimelise ettevõttega, mis pidi üks suurimaid ja paremaid olema. Kokku oli meid autos 7 – boliivlasest autojuht ja giid, 1 rootslane, kelle vanemad olid Boliiviast pärit ja tema naine, kelle vanemad olid Türgist, üks brasiillane, kes viimased 5 aastat USAs töötab ja lõpuks 2 ümbermaailmareisil olevat eestlasest – vaat selline seltskond sai kokku 🙂

Eemalt paistab

Sellise autoga käisime
Giid räägib soola puhastamisest

Lipuväljak keset tasandikku.
I must go, my people need me

Uyuni vedurite surnuaed

Raudtee ehitati Uyunisse 19. sajandi lõpus, selleks et siit kaevandustest maavarasid Vaikse ookeani sadamatesse vedada.

20. sajandi 40ndatel aga said kaevandused tühjaks, vedurid-vagunid lükati haruteedele kokku jäeti seisma ja seisavad seal juba umbes 70 aastat.

Meie muidugi käisime seal vahel ja peal turnimas 🙂

Peaaegu liikus

Bussisõidu kokkuvõte

Kuulake seda heliklippi ja püüdke ära arvata, mis häälega tegemist on?

Meil oli briljantne plaan – sõidame mugava ööbussiga Uyunisse, bussis saab korralikult magada ja hommikul välja puhanuna hakkame kohe ringi rändama.

See oli teooria.

Praktikas pidime me taolisi hääli kuulma ca 6 või 7 tundi.

Sest La Paz-Uyuni maantee viimased 200km (ehk üle kolmandiku) kannab maantee nime ainult kokkuleppeliselt. Tee asemel on seal on rattajäljed kivikõrbes, mida enam-vähem järgides tõesti on võimalik Uyunisse jõuda. Ega sellest ei olekski midagi, kui see sõit oleks päeval olnud, sest siis on ikka võimalik ümberringi midagi näha ka. Aga öösel, kui sa tõesti väga-väga tahad lihtsalt magada ja seda ei saa, sest viimased 7 tundi sõidust on kolisevas, tärisevas, rappuvas ja vibreerivas metallkastis, siis ajab see ikka meele mustaks küll.

Varavalges jõudsime lõpuks Uyunisse – taevas oli tol hetkel hall, tänavad mudased ja lompe täis, süda läikis ja tuju oli pehmelt öeldes kehv. Vat sel hetkel oli tunne, et nüüd oleme jõudnud Lõuna-Ameerika urruauku, isegi meie öömaja oli Coloni tänavas (kolonoskoopia = pärasoole uuring).

Õnneks sai tuppa kohe sisse ja magasime joonelt pool päeva maha.

Ärgates oli tuju palju parem, päike oli välja tulnud, taevas sinine, porilombid peaaegu kadunud ja selgus, et öömaja on kõigest Coloni tänava nurga peal, teise ristuva tänava nimi on hoopis Sucre.

Ja pärast esimest kohvi oli päev korraga päris ilus ning elu on jälle nagu hernes 🙂

Ööbuss

Homme sõidame ööbussiga La Pazist Uyunisse. See vahemaa on umbes 540km, buss hakkab õhtul kell 9 sõitma ja hommikul kell 8 peaks kohal olema. Pidi sihuke keskmisest mugavam buss olema, istmed käivad peaaegu alla, nii et teoorias saab seal isegi magada, wifi pidi olema, sooja sööki pakutakse, jne. Elame-näeme 🙂

Screen Shot 2015-01-04 at 20.19.44

Raha, armastus ja trussikud

Need 2 pilti sai tehtud enne aastavahetust.

Kollased ja punased aluspüksid. Neid müüdi peaaegu iga tänava ääres ja iga nurga peal.

Miks? Sest Boliivias on selline komme – Ostad endale ühe paari või miks mitte ka mitu. Ja paned nad selga – tingimata tagurpidi. Täpselt uue aasta saabumisel südaöösel võtad jalast ära, pöörad ümber ja paned jälle õiget pidi jalga. Kollane tähendab jõukust, punane armastust – idee selles, et kui eelmisel aastal ühega neist ei vedanud, siis uuel aastal on kõik hoopis tagurpidi, teistmoodi ja loodetavasti hoopis paremini.

Ja ei, meie neid ei ostnud ja ei pööranud, sest esiteks miks kirevase pärast ma peaks hakkama öösel trussikuid ümber pöörama ja teiseks meil on niigi kõik korras 🙂

Kahe linna lugu

La Paz – Boliivia pealinn – asub Andide vahel orus, umbes 3200 kuni 3600m kõrgusel, linnas endas ja lähipiirkondades elab kokku umbes 2.3 miljonit inimest.

Algul ta oli väiksem, aga inimesi tuli järjest juurde, linn muudkui kasvas ja lõpuks kasvas kokku naaberlinna El Altoga, mis omakorda asub platool ca 4km kõrgusel. Nii et üheainsa linna piirides võib kõrguste vahe olla kuni kilomeeter.

El Altos asub ka lennujaam – mis teeb selle maailma kõige kõrgemal asuvaks rahvusvaheliseks lennujaamakas. Mõned lennujaamad on veel kõrgemal ka, aga seal on ainult kohalikud lennud.

Nii mägisesse linna sobib ühistranspordiks ideaalselt köisraudtee ja seda on siin aktiivselt arendama hakatud. Praegu on olemas 3 liini (punane, roheline, kollane), kõik liinid on ehitatud ja avatud 2014a jooksul, viimane neist sai valmis alles paar nädalat tagasi (detsembri alguses). Need liinid on nii popid, et ca poole aastaga on sõidetud juba 10 miljonit korda, nii et 5 järgmist liini on juba projekteerimisel.

Enne köisraudteed oli praktiliselt ainsaks ringi liikumise võimaluseks bussid – ja need on siin ikka parajad romud ja ega nad eriti mäest üles ka minna ei taha. Allamäge muidugi tulevad kiiremini. Mis meenutab seda, et minu bussijuhist vanaisa suri rahulikult une pealt, mitte õudusest karjudes nagu reisijad tema bussis (nali!)

Tore on näha, kuidas selline transport on linnale hoopis uut hingamist andmas, jaamade on üsna ilusad ja puhtad, ümbrus on korda tehtud.

Muide,üks üheotsa köisraudtee pilet maksab 3 bs – see on umbes 36 eurosenti. Bs on Boliivia raha lühend – täisnimetus on Boliivia boliviaano.

See kilomeetrine kõrguste vahe on tekitanud ka sellise huvitava olukorra, et rikkamad inimesed elavad allpool, sest seal on õhk tihedam ja rohkem hapnikku. Kehvemal järjel olevad inimesed aga kõrgemal, kus õhk on hõredam ja hingata raskem. Nii et kui sul raha pole, siis pead leppima hõredama õhuga. Seda vahet on köisraudtee pealt üsna hästi näha ka – kõrgemal on suht räämas ja logud majad, mida allapoole seda ilusamaks läheb.

Järjekord politseijaoskonna ukse taga – vist ootasid mingit sorti registreerimist