Päeval töötab rafineerimistehases – “that pays for my flying” ja harjutab kodus X-Plane peal kahemootorilise eksamiks. Pakkus meile ka võimalust saare kohale lendama minna ja otse loomulikult haarasime me sellest kinni ja läksime. Lennukiks neljakohaline Cessna 172, mida nad sõpradega omavahel jagavad. Rääkisin talle muuhulgas langevarjuhüpetes ja An-2st (two wings? really?)
Põnev oli jälgida kuidas inimene sangas olles hoopis teistsuguseks ja tõsisemaks muutub, aga eks selline üks piloot olema peabki.
C-176Kertu tagaistmel lendu nautimasHerbert – pilootVihmapilve ja päikese vahelt lendasime läbiKlein CuracaoPontoonsildNäritud rannik
Curacao lipul on oma lugu: ülemine sinine pool tähistab taevast, alumine merd; keskel asuv kollane riba aga päikest, mis siin kogu aeg paistab. Suurem täht on Curacao ise – see poole Hiiumaa suurune saar, kus kõik inimesed elavad ja väiksem täht on poole Aegna suurune asustamata Klein Curacao (Väike Curacao), mis asub pooleteisetunnise laevasõidu kaugusel suurest saarest. Tähtede 5 nurka tähistavad 5 maailmajagu, kust Curacao elanikud sisse rännanud on.
Meie käisime täna Klein Curacaol – kui Sa oskad endale üht troopilist saart ette kujutada, siis see ongi umbes selline. Valge liivaga rand, eresinine meri, mõned palmiokstest katusealused päikese eest varju minekuks ja ongi kõik.
Ühe väiksema katamaraaniga sõitsime kohale, laevas oli ca 30 inimest kokku. Kohale jõudes viidi meid kummipaadiga randa ja edasi oli terve päev snorgeldamist, kalade ja kilpkonnade vahtimist ja päevitamist. Lõuna söömiseks ujusime ise laeva ja pärast jälle kaldale tagasi. Päeva lõpus ujusime jälle laeva. Ilma raskuste ja balloonita tagurpidi redelist üles ronimine on ikka päris lihtne 🙂
Pilte mul sellest ei ole, sest fotokas, vesi ja liiv omavahel hästi kokku sobida ei taha. Pealegi mõni asi on parem, kui ta sulle endale kahe kõrva vahele mälestuseks jääb, ei pea ju kogu aeg kõike läbi objektiivi vahtima 🙂
Tagasisõidu esimeseks pooleks tõmmati laeval purjed üles ja seegi oli omaette elamus, istud, jalad üle parda ääre kõlkumas, jood jääkülma jooki ja lihtsalt vaatad merd ja silmapiiri.
Kuivale maale tagasi jõudes ootas ootamatu üllatus: auto pult oli lakanud töötamast – alarmi ei saanud maha võtta. Ega kedagi see lõugav auto ja selle ümber sebivad inimesed ei huvitanud ka, üks mööduja soovitas et vajuta 3x nuppu, aga enamus lihtsalt kõndis ükskõikselt mööda.
Telefoni meil kaasas polnud, aga õnneks oli läheduses üks baar, nende lauatelefonilt sain autorenti helistada ja sealt saadeti autoabi kohale. Tükk aega hiljem tuli sihuke mõnus rastasoenguga tüüp, suits suunurgast tolknemas, sorkis tükk aega rooli all ringi, lõpuks tõmbas ühe kaitsme välja, irvitas ja pani auto käima. Nii lihtne ongi see alarmi ja immo maha võtmine.
Willemstadi üks sümboleid on Queen Emma pontoonsild. See peaks olema terves maailmas ainulaadne tehniline lahendus, mis töötab niimoodi: iga kord, kui mõni laev või paat laguuni või sealt välja tahab pääseda, siis sillavaht tõmbab punase lipu masti ja paneb häirekellad tirisema – sellest hetkest on sillal viibijatel 2 minutit aega sealt lahkuda. Siis sõidavad mõlemas otsas asuvad aiad kinni ning käivitatakse silla ühes otsas asuva paadi mootor, mis lükkab silla parasjagu nii palju eemale, et mööduda sooviv laev läbi saaks sõita. Ja pärast toimetab seesama paat silla oma kohale jälle tagasi.
Sinises putkas asub mootor, valges istub sillakaptenTühjade konteineritega laev sõidab läbi
Silla lähem ümbrus tundub kuidagi .. steriilne ja üles mukitud, seal asub kruiisilaevade kai, suveniiri- ja muu kila-kola poed (kui ikka paar tuhat suveniirinäljas turisti korraga maale vajub, siis peab selleks valmis olema), lisaks leiduvad saarel ka mõned rannakuurordid (lamamistoolid, baarid, muusika, söögikohad, jms).
Seal asub ka üks vahva turg, kus Venetsueelast tulnud kaupmehed otse paatidel oma kaupa müüvad (kala, puuviljad)
Väljaspool turistipiirkondi nii ilus ei ole, samas tundub see kõik palju mõnusam ja vahetum, sest selline see elu siin ju ongi.
Inimesed seisavad või istuvad kaasa võetud plastiktoolidel tee ääres, lehvitavad mööduvatele autodele ja müüvad igasugu nodi – lotopileteid, chippie‘sid (SIM kaardid või krediidi top-up) ja näiteks värsketkala. Kujutage ette, seisab mees tee ääres, käed pea kohale tõstetud, mõlemas käes ripub sihuke paarikümnesentimeetrine kala ja viipab et “osta ära”. Seisis seal hommikul ja seisis endiselt mitu tundi hiljem – seda 30 kraadises leitsakus. Kalamüüjaid oli teisigi, aga see oli neist kõigist kõige värvikam.
Sõites peab ettevaatlik olema, et kogemata mõnda leeguani alla ei ajaks. Mõned suuremad ja priskemad isendid on silma järgi sihukese pisema koera suurused.
Bensiinijaamad oleks nagu sõjaks valmistunud – kassad on tihedalt ära trellitatud, paks purunemiskindel klaas selle taga, seina sees on mikrofon, raha paned sahtlisse ja siis lükkad selle raks-kill-koll läbi seina müüjale.
Poodides saab maksta nii kohalikus rahas (Naf – Netherlands Antilles Florine, Hollandi Antillide floriin või ka lihtsalt floriin) kui ka US dollarites (kassaaparaadid kõik toetavad sellist konvertimist). Aga dollareid võetakse vastu ainult siis, kui välja arvutatud summa on lähedal sellele, mida maksma pead – ja tagasi antakse alati ainult floriinides. Hädapärast töötab küll, aga mõistlikum on kohalikku raha vahetada, sest poodide kurss on üsna kehv.
Hiina nimedega pesumaju, söögikohti ja poode leidub hästi palju igal pool (huvitav, miks nad just siia on rännanud?) aga ka igasugu ülemaailmsed ketid (KFC, Burger King, Subway, Pizza Hut) on ennast sisse seadnud.
Ööbimiskoha leidsime Airbnb-st (peremeheks erapiloot Herbert) ja see on üks väga mõnus koht väga vaikses eramajade piirkonnas Curacao põhjaosas. Näiteks elutoa ühe seina moodustab metallist “kardin”, mille saab lihtsalt kokku voltida ja siis saad toast otse õue astuda.
Ringi liigume sellise punase punniga – see oli kõige odavam variant, mis kätte sattus ja on tegelikult täitsa adekvaatne; taolisi liigub siin veel sadade kaupa ringi. Numbrimärgi kujundus on lahe – sealt leiab sama pildi, millega see postitus algas
Kui öösel lennujaamast linna sõitsime, siis tundus linn täitsa inimtühi. Hommikul aga oli selgus majas – kohalikud on lihtsalt väga hästi päevitunud 🙂
Täna käisime autoga saart avastamas ja siin on mõned pildid:
Ei saanud täpselt aru, mida seal müüdi või pakuti, aga üks üsna värviline koht on see küllShokolaad vist? Aga kinni oli seegi.Meri ja lained, ma võiks neid tundide kaupa vaadata. Rahustav kuidagiNeid siblis seal ikka sadade kaupa ringi – kuiv ja kivine ala ilmselt sobib neile hästiSee muidugi ka 🙂Täida lüngad. See on vist väga oluline sõnum 🙂Harilik punnsilm
Sihtkohas – Curacaos – on süüdi peamiselt ITA Matrix. See on selline lennukipiletite otsingumootor, kuhu saab sisestada alguspunkti, lõpp-punkti ja lisaks mõlemale raadiuse. Näiteks sisestad alguspunktiks Tallinn, lõpp-punktiks New York, määrad mõlemale 500km raadiuse ja siis leitakse sulle kõik lennud nende kahe ringi sees olevate lennujaamade vahel.
Pikkade lendude jaoks leiab teinekord päris huvitavaid kombinatsioone, aga Euroopa keskelt alustades leiab alati rohkem ja paremaid variante, kui Tallinna lähiümbrusest.
Curacao peal sattusin, kui otsisin pileteid Amsterdami lähedusest Kariibi saartele ja parima hinnaga kombinatsioon oli just see Air Berlini otselend Düsseldorfist.
Mis ja kus see Curacao siis on?
Curaçao on poole Hiiumaa suurune saar (Hiiumaa pindala 989 km², Curaçao 444 km²) Kariibi meres lõunaosas, Venetsueela ranniku lähedal. Inimesi elab siin märksa rohkem kui Hiiumaal – ca 142,00 vs 8400. Tal on 2 lähemat naabrit, vasakule jääb Aruba, paremale Bonaire – kõiki 3 kokku nimetatakse ABC saarteks ja see teadmine on progeja jaoks tohutult häiriv, ACB saared oleks ju ometi õigem nimi.
Nime hääldatakse tihti valesti – Kurakao. õige hääldus on hoopis Kjurassao.
Curaçao on endine Hollandi asumaa, asulate (Willemstad, Julianadorp, Nieuwpoort, ..) ja tänavate (Schottegatweg, Kaya Klekonchi, …) nimed on hollandi mõjutustega, rahana on kasutusel Hollandi kulden.
Anti & Kertu 