Oh häda

Sellest eilsest lennust kujunes väike omamoodi seiklus.

Cuzco lennujaam on suhteliselt väikne, enamus lende on riigi sees, rahvusvahelisi on mõni üksik ja nende jaoks on siis eraldi ootesaal. Lend pidi meil minema 7:40, me jõudsime lennujaama mõni minut peale 6-t. Checkin läks kiirelt ja valutult vähemalt meie jaoks, aga meiega tegelenud neiul olid silmamunad küll praktiliselt pealuu seest väljas – ma pole nii suuri silmamune enne näinud ja ma pole seetõttu kindel, kui valutult tema ennast tundis.

Üritasime siis oma väravasse pääseda selles omaette ootesaalis, aga sissepääsu juurest saadeti meid tagasi, sest riigist lahkumise tasu (departure tax) kviitungit polnud ette näidata. Maksukassa oli nurga taga peidus ent seal polnud kedagi, ootasime tükk aega, ikka kedagi ei tulnud. Lõpuks uurisin kõrvalt asuvast turismiinfopunktist, et äkki need saaks kedagi kohale kutsuda kassasse, sest Peruu on tore riik küll, aga mingi maksmata maksu pärast sinna passima jääda ka ei tahaks. Need vaatasid meie pardakaarte ja arvasid, et “ei, sellel lennufirmal on lahkumistasu pileti hinna sees, te ei pea midagi maksma”.

Urr, tagasi väravasse – üritasin neile seletada, et meil pole maksta vaja. Sell uuris natuke oma pabereid ja jäi nõusse, et ei ole jah. Aga saatis meid ikka tagasi, sest nüüd polnud turvakontrollis ühtegi inimest. Et tulge kell 7 tagasi (7:40 pidi lend minema). Veider värk, aga mis sa ikka teed. Lonkisime ringi, Kertu ostis järelejäänud Peruu müntide eest ühe väikese paki trühvleid, igavlesime natuke niisama ja läksime uuele katsele.

Seekord saime isegi uksest sisse. Seal oli kolm inimest reas. Esimene vaatas passi ja pardakaarti, otsis meie nimed A4 lehepakist üles ja tegi linnukese juurde. Järgmine võttis riiki sisenemisel täidetud ja pooleks lõigatud vormist teise poole ära, otsis oma paberipakist meie nimed üles ja tegi jälle linnukese juurde. Kolmas lõi lihtsalt templi passi ja naeratas.

Turvakontroll nagu kontroll ikka, ainult et Kertu seljakott sattus erilise tähelepanu alla, otsiti läbi ja võeti ära äsja ostetud kommipakk ja viibutati näppu. Ei saanud täpselt aru, et miks – aga no vähemalt ma loodan, et üks Peruu laps sai seetõttu õhtul magusat süüa.

Edasi ootasime lennukit. Väljumisaeg tuli … ja läks, aga lennukit polnud kusagil. Ühtegi töötajat ka ei olnud ning ainus infotahvel kogu ootesaalis lihtsalt ei töötanud. Ootasime veel ja siis läksin uurisin turvade käest, et mis värk on? Lennukit pole, kedagi pole… See helistas sisetelefoniga kusagile ja mõni minut hiljem loivas üks tegelane kohale. Ainult et ka tema ei teadnud midagi peale selle et “jääb vist hiljaks jah”.

Proovisin interneti kaudu lennufirma kontakte leida, et sealt lähemalt uurida. Aga ühtegi wifi võrku polnud. Hea küll, proovime siis üle roamingu – lülitasin 3G sisse, aga keelasin kõigil programmidel üle 3G suhtluse ära. Sellest aga ei piisanud, vaevalt sain brauseri käima, kui tuli SMS, et “teie selle kuu välismaa andmemahust on 80% kasutatud”. Kallis lõbu raisk, lülitasin neti jälle välja. Natuke masendav ka, et need nutiseadmed eriti nutikad ei ole.

Lõpuks tuli meelde, et Kindlel on 3G ja eksperimentaalne veebibrauser sisse ehitatud. Sealtkaudu sain lõpuks lennufirma telefoninumbri, aga ka sellest polnud midagi kasu – sest sinna helistades mängiti ainult liftimuusikat ja lubati et “kohe vastame teile”.

Et siis selline huvitav olukord, et istud lennujaamas, lennukit pole, keegi mitte midagi ei tea ja tunnid muudkui mööduvad.

Meil pidi teisel pool airbnb omaniku poolt saadetud autojuht vastas olema, oleks ju tore olnud talle teada anda, et me jõuame hiljem – aga mis sa ütled, kui isegi midagi ei tea.

Igatahes läks umbes 3 tundi mööda – siis jõudis lõpuks lennuk kohale ja edasi käis kõik juba ahvikiirusel.

Miks ma seda kõike kirjutan – algul mõtlesin, et ei tea kas peaks kuidagi tige või vihane olema kõige selle pärast. Aga kui nüüd järgi mõelda, siis see on täiega “esimese maailma probleem”, me oleme ümbermaailmareisil ja üks lend jäi 3 tundi hiljaks. Ilge probleem küll 🙂

Nii et kogu loo kokkuvõtteks ma panen siia hoopis loo, mille sõnadeks on “ei mu rõõmsat südant miski kurvaks tee”.

Ja kui te sellest postitusest midagi muud ei saanud, siis vähemalt 2 toredat Eesti laulu ikka 🙂

Advertisements

Viimane ports Peruu pilte

Lihtsalt asjad, mis kaamera ette jäid.

Cusco
Cusco
Ollantaytambo
Ollantaytambo
Ollantaytambo
Ollantaytambo

Ollantaytambo

Anti & Kertu Peruus 🙂

Machu Picchu

Machu Picchu – inkade impeeriumi kõige tuntum mäletusmärk. Ehitati ca 1450 aga jäeti enne hispaanlaste vallutusretki maha ja kasvas täiesti võssa, nii et ainult mõned kohalikud elanikud teasid tema olemasolust. Uuesti “avastati” alles 1911 ameerika ajaloolase Hiram Binghami poolt ja sellest ajast saadik on ta üks tuntumaid turismisihtmärke maailmas.

Siia pääsemiseks on täpselt 2 moodust.

Esiteks omal jalal matkates – näiteks mööda kuulsat “Inca traili”, mille läbimiseks kulub 4 päeva ja 3 ööd, aga see pole ainuke rada – mõned on seal veel. Rajale lubatakse iga päev maksimum 500 inimest (kellest ainult 200 on matkajad – ülejäänud on giidid, kokad, pakikandjad jms), et vältida erosiooni ja raja kahjustamist.

Teine moodus on rongiga – näiteks Ollantaytambost. Vahemaa polegi pikk, aga raudtee läheb mööda jõesängi ja mäejalameid sinka-vonka, nii et rongisõit Ollantaytambost Aguas Calientesesse kestab üle tunni.

Rohkem võimalusi ei ole – teed mööda (bussi või autoga) sinna ei saa, sest ühtegi teed lihtsalt ei vii sinna.

Aquas Calientes on küla Machu Picchu jalamil, kust rongiga saabujad võivad kas jala mäkke üles ronida või siis osta bussipileti – 20-kohalised bussid sõidavad küla ja sissepääsu vahet edasi-tagasi. Mingit kindat graafikut ei ole, niipea kui buss täis saab hakkab see sõitma ka. Kruusatee läheb sikk-sakki tehes alt orust mäkke üles ja on enamasti nii kitsas, et 2 sõidukit üksteisest mööda ei mahu. Kurvid on natuke laiemad tehtud, bussijuhtidel on raadiosaatjad ja niimoodi omavahel suheldes ja kurvides oodates kogu liiklus laabub.

Jala minek tähendaks umbes paaritunnist pidevat ronimist mööda treppe ja see on hõreda õhuga ikka päris raske. Bussiga saab umbes 30 minutiga.

Meie (ja eriti Kertu) paadunud raudteefännidena muidugi valisime selle teise võimaluse – rongisõidu ja sinna otsa bussisõidu ka, sest meil oli ainult üks päev ja me tahtsime ennekõike Machu Picchut ennast näha.

Muide, ka Machu Picchu sissepääs on piiratud – päevas müüakse kõige rohkem 2500 piletit – rohkem külastajaid sisse ei lubata, jällegi sellepärast, et varemeid säästa. See piirang tähendab, et kõrghooajal on igati mõistlik piletid ette ära osta, muidu võib juhtuda, et lihtsalt ei saagi sisse. Meie sattusime sinna madalhooajal ja pileteid jätkus – neid saab veebist osta ja igaks päevaks oli neid ikka 1000-1500 järel. Pileti ostmisel peab andma ka passi andmed, nii et pass peab ka kaasas olema – pileti ja passi vastavust kontrollitakse sissepääsul.

Ilm oli sel päeval üsna jahe, hall ja pilvine, Machu Picchu aga asub niivõrd kõrgel et meil oli tore võimalus olla ja käia pilvede sees. See tegi kogu asja veel põnevamaks – ühel hetkel ei näe paarist meetrist kaugemale ja mõni minut hiljem on pilved ära liikunud ja kõik varemed korraga näha.

Astusime bussist maha, kõndsime paarsada meetrit edasi ja olimegi künka otsas, kust paistis see postkaardipilt, millega Machu Picchut igal pool tutvustatakse. Ja see oli ikka võimas vaatepilt – mõtled küll, et ah, jälle mingid varemed – aga kui neid esimest korda oma silmaga näed, siis kipub ikka lõug vastu maad vajuma.

Algus oli seega üllatavalt lihtne. Aga seal mäe otsas ja ümber jätkub kõvasti ronimist ja kõndimist, nii et päeva lõpuks oli me ikka väga rampväsinud aga väga rahul ka endaga 🙂

Üks video ja mõned pildid ka

Pisco Sour

Pisco Sour – Peruus umbes 100a tagasi leiutatud jook. Komponentideks pisco (värvitu või kollakas brändi), laimi- või sidrunimahl, siirup, munavalge ja siis veel mingi asjandus, mille nimi on “Angostuura kibe”. Eesti taimenimede registri järgi ongi angostuurapuu olemas.

Põhimõtteliselt on siis tegemist Peruu rahvusjoogiga?

Kindlasti tahate teada, et mismoodi see maitseb? No vaadake siis

Ollantaytambo

Ollantaytambo – (hääldus: Oiantaitambo, aga võib öelda ka Oiantai) on väike linn umbes 60km Cuscost kirdes, mägede vahel umbes 2700m kõrgusel Patakancha jõe ääres.

Arheoloogide andmetel rajas linna umbes 1440 aasta paiku inkade imperaatoror Pachacuti ning sellest ajast saadik on siin ka pidevalt elatud ja sõditud. Näiteks hispaanlaste Lõuna-Ameerika vallutusretkede ajal lõi just siin Manco Inka konkistadooride rünnaku tagasi.

Oma aja kohta oli tegemist väga moodsa linnaga, tänavad on paigutatud ruudukujuliselt, peamiste tänavate ääres on voolava veega kanalid. Maju on küll sajandite jooksul korduvalt ümber ehitatud aga tänavad on jäänud selliseks nagu nad kunagi olid, s.t. nad on üsna kitsad.

Me kolisime 6 päevaks siia elama. Ümbruses on palju inkade varemeid (ühed paistavad meile kohe aknast kätte) ja lisaks on see ka hea baas Machu Picchu külastamiseks.

Üsna oluline on ka see, et siin on võrkkiik, kus on väga mõnus raamatut lugeda. Loed natuke, vahel puhkad silmi – vaatad mägesid, ajaloolisi varemeid. Idüll 🙂

Elame linna servas kahekorruselises puumajas teisel korrusel. Kohe maja taga on paarisaja meetri kõrgune kaljusein – ajad pea kuklasse ja siis natuke taevast näed.

Meie toal on kaks ust, ühel pool on uks nagu uks ikka. Teisel pool on maast laeni klaasruutudest uks, mis töötab ka aknana. Sealt paistavad mäed, varemed ja suurem osa linnast. See teine uks käib lahti ka aga kohe ukse taga on rõdupiire – nii et kokku on seda rõdu ehk umbes 10cm.

Selle rõdukesega juhtus üks lugu.

Nimelt meie esimesel õhtul Ollantaytambos olid ukse ja rõdupiirde vahele ennast kuidagi sokutanud kaks väga suurt, väga läikivat põrnikat ja väga valju häälega sitikat – meenutasid natuke nagu maipõrnikat, aga olid mõnevõrra suuremad.

Natuke rumalad ka, nad nimelt ei osanud sealt ukse ja piirde vahelt välja ronida, kuigi vabalt oleks mahtunud. Nii nad seal siis mässasid päris mitu tundi – ikka PÕRRRR oma pool minutit ja siis lõõtsutasid tükk aega, et jälle uuesti algusest alata.

Minus tekitas see paraja trilemma.

Kui uks lahti teha, siis need võivad ju tuppa ronida. Hakata neid öösel mööda tuba taga ajama – no ei, seda ei ole.

Teine variant oleks olnud lasta Kertul neid taga ajada, see oleks mulle küll lõbus olnud aga ilmselt oleks ma pärast põrandal magama pidanud.

Niisiis jäi peale kolmas ja kõige lihtsam variant – putukaid hoolimata nende lärmamisest ignoreerida.

Õnneks oli väsimus nii suur, et need mikromootorid väga ei takistanud magama jäämist. Hommikul viskasin nad välja muru peale, olid natuke uimased küll aga hakkasid üsna ruttu liigutama.

Võrkkiik aias
Üks tänavatest – vasakul on voolava veega kanal
Ühehobujõuline masinavärk

Korduvkasutatav kuusk keskväljakul

Šokolaaditegu

Cuscos on šokolaadimuuseum, idee tundus huvitav, nii et käisime seda vaatamas. Muuseum ise – noh, mis muuseumi sa šokolaadist ikka teed – paar tuba seal oli, kakaotaime makett, mõned tööriistad, ühesõnaga üsna igav värk. Aga siis pakuti meile võimalust ise šokolaadi teha, 10 sekundit mõtlesime ja jäime nõusse. Kokku oli 4 osalejat, peale meie veel üks naine Austraaliast ja üks mees Kanadast. Nii et igati rahvusvaheline seltskond. Austraallane veel kommenteeris, et ta teab päris mitmeid eestlasi. Väike maailm 🙂

Edasi on mõned pildid sellest koolitusest

Kõigepealt röstisime kakaoube, sellise poti sees gaasipliidi peal. Ube pidi puulusikaga korralikult ja pidevalt segama, et nad ühtlaselt küpseks.

Muide, inkad kasutasid omal ajal kakaoube rahana. Üks ori näiteks maksis 100 kakaouba.

Valmis oad kallati potist välja ja jaotati ära – sest järgmiseks tuli nad ära koorida. See on üsna lihtne, võtad oa käte vahele ja väänad koort – üht otsa ühtepidi, teist otsa teistpidi, selle peale tuleb koor üsna lihtsalt maha ja järgi jääb imehästi lõhnav uba.

Järgmiseks pandi oad uhmrisse ja siis oli väike võistlus – et kes meist neljast suudab ette antud aja jooksul oad kõige peenemaks hõõruda. Mul oli kohe hasart sees, uhmerdasin nii kui jaksasin ja tulemus – ma võitsin selle võistluse! Kanadalane jäi teiseks. Auhinnaks oli kotitäis kakaoubade koori – pealtnäha tundub ju prahina, aga tegelikult saab neist imehead teed teha.

Justkui selle tõestamiseks tehti meile kohe kahte sorti jooke ka sealsamas – üks oli lihtsalt tee koortest, maitseainetest ja veest. Teine jook oli midagi kakaotaolist, sinna pandi koortele lisaks veel piima, kaneeli, natuke tšillit ja siis pidi seda kõike klaaspurgi sees puust nuiaga ringi keerutama.

Meie koolitajal oli veel kahtlane teooria, et jook saab eriti hea kui selle juures laulda – ja nii ta pani siis kõik laulma. Mina olin esimene, hoiatasin küll, et mul väga-väga-väga kehv lauluhääl ja kui sellest sõltub joogi kvaliteet, siis see piim läheb kõigepealt hapuks ja siis juustuks ja mitte mingit head nahka sellest ei saa. Aga ta käis peale ja ma siis laulsin – Viimsest Ratsut, sest see oli esimene mis meelde tuli. Laulsin kõvasti ja valesti. Piim miskipärast ei läinud hapuks. Teised laulsid ka – siis sai jook valmis ning proovisime ka selle ära.

Ja siin ma jään päris hätta, sest eesti keeles on ikka liiga vähe omadussõnu, et seda maitset kirjeldada. Väga hea oli noh 🙂

Peale musikaalset ja kulinaarset vahepausi tegelesime šokolaadiga edasi, eelnevalt läbi uhmerdatud mass tuli veel veel ühest hakklihamasina taolisest värgist läbi – sest ega käsitsi ei saa seda nii peeneks kui vaja on.

Edasi pidi see mass koos piimapulbriga ühte masinasse minema, kus teda kuni 24 tundi ringi aetakse, enne kui temast lõpuks šokolaadimass saab.

Meie seda muidugi ootama ei jäänud – selle asemele anti meile kätte tollest protsessist läbi käinud vedel šokolaadimass, vormid ja umbes paarkümmend erinevat purki maitseainetega. Nendest siis segasime igasugu kombinatsioone kokku ja tulemus läks tunniks ajaks külmkappi tarduma. Pärast saime selle kõik koju kaasa ka.

Auhinnateed joome nüüd iga päev ja sööme sinna kõrvale seda oma tehtud šokolaadi ka.

Inkade impeeriumi pealinn

Cusco asub Peruus, Andide mäeahelikus, 3400m kõrgusel.

Asub orus mägede vahel, elanikke on siin umbes sama palju kui Tallinnas – 450000, aga Lasna- või Mustamäe stiilis suuri maju pole, nii et linn on selle arvelt suurem.

Cusco on väga vana linn – inkad asutasid oma impeeriumi pealinna siia juba 13. sajandil ja pealinnaks jäi ta kuni Hispaania konkistadooride saabumiseni.

Atmosfäär on siin ikka hoopis teistsugune kui pealinnas Limas. Lima elab ikkagi mitu miljonit inimest, pead-jalad koos, pidevad liiklusummikud – stressi tekitab lihtsalt. Cusco on palju väiksem, sõbralikum ja ilusam.

Kõrgus annab ikka tunda küll, esimesed tunnid pärast lennukist välja saamist oli sihuke tunne, et ei saa piisavalt õhku. Tahaks rohkem ja sügavamalt hingata, aga ei saa, sest õhk on sedavõrd hõre. Vähegi kiiremini liikudes ajab hingeldama ja pikalt lihtsalt ei jaksa. Trepist üles teisele korrusele minnes (meie airbnb kodu asub teisel korrusel) on tunne nagu oleks viiendale roninud.

Aga peale esimest kokalehtedest teed (seda soovitas meile airbnb omanik) hakkas kergem ja peale teist oli juba päris hea. Kokat tarbivad siin muide kõik – mõnikord juuakse teena, mõnikord näritakse lehti lihtsalt, see kõik aitab paremini vastu pidada.

Üks lahedamaid asju on siin taksod – aga mitte plafooniga ja taksomeetriga ametlikud taksod, vaid tundub et vähemalt 3/4 kohalikest automanikest teenib endale taksot sõites lisaraha, Autod on täiesti servast serva – alates roostes punnidest ja lõpetades täiest korralike uuemate autodega. Päris igaüks niimoodi ikka sõita ei saa – mingi litsentsisüsteem on käigus, sest need autod on vastavalt tähistatud punase- ja valgekirju triipudega. Aga see on ka kõik, mis neist takso teeb – taksomeetrit ega muud taolist moodsat värki ei ole. Ja neid märgistatud autosid on siin tõesti palju. Nad üritavad ise Su tähelepanu endale tõmmata signaalitades (see pidev signaalitamine ongi kogu aeg taustaks siin) või siis piisab, kui käe püsti ajad ja mõni kohe peatub.

Algus tundus sihuke asi kohutavalt kahtlane ja esimesel päeval käisime me lihtsalt jala – sest ega need vahemaad nii pikad ka pole.

Teisel päeval otsustasime lõpuks ära proovida ja selgub, et see on ikka pagana lahe teenus. Mõni juht on maru jutukas ka – räägib igasugu asju, aga kuna eriti aru ei saa siis lihtsalt naeratad ja ütled et “ahaa, ahaa, si, si”. Põnev on ju ikka 🙂

Üks oluline detail – sõidu hinnas tuleb *alati* enne peale istumist kokku leppida. Ütled kohanime või aadressi ja küsid et palju maksab. Alles siis, kui hind on sobiv, istud sisse. Kui enne kokku ei lepi, siis tõenäoliselt kooritakse sinult kõvasti rohkem. Lennujaamast koju sõites maksime just niimoodi oma turistimaksu ära – see vahemaa ca 6km ja läks meile maksma 30 soli (natuke üle 8€). Seal oli lihtsalt kohutav parv pakkujaid, kes kõik üksteisest üle karjusid ja et meil parajasti väike õhupuudus ka oli, siis lihtsalt võtsime esimese tüübi, kes kohe meie kotte oma autosse tirima hakkas. Alles autos istudes oli hinnast juttu ja siis selgus see kirvehind. Ma ei ole nii ülbe kuju ka, et protesteerima hakata – ja nii ta siis läks.

Meie siinne kodub asub umbes 3km kaugusel Plaza De Armazest – see on ajalooline kesklinn ning taksosõit sinna maksab 4 soli (umbes 1€). Me oleme paar korda 5 ka andud ja see on täiesti hämmastav, kui hea meel juhtidel selle üle saab – nägu kohe naeru täis ja “gracias, gracias!”. Siinkohal võrdlusmoment näiteks Ameerika taksojuhtidega, kel pigem nägu kohe vingus on, kui piisavalt tippi ei anna.

Plaza de Armas (otsetõlkes Relvade Väljak) on suur väljak keset linna, seal on purskkaevud, kujud, istepingid, ümberringi majad, poed, kohvikud. Kohalikel on jube tüütu komme sulle igasugu asju pähe ja kaela määrida. Istusime pool tundi pingil ja selle aja jooksul käis vähemalt 20-30 erinevat tüüpi igasugu asju pakkumas – ekskursioone, suitsu, kohalehti, joonistusi, ehteid, jne. Linnas ringi jalutades sama teema – kõik kogu aega üritatatakse sinuga juttu teha ja sulle midagi müüa. Algul veel natuke sümpaatiat jagub, raputad pead ja ütled et “no, gracias”, aga mida kauem niimoodi pinda käiakse, seda vähemaks viisakust jääb, lõpuks teed lihtsalt kivinägu ja kõnnid edasi.

Aga see on asi millega lihtsalt harjud ära ja edaspidi ilmelt ei pane tähelegi (nii nagu ka pidevat signaalitamist tänavatel)

Lõpuks mõned pildid ka.

Esimene vaade Cuscole õhust – taevas oli pilves
Mitu taksot siin pildil on? Vastus – kõik need autod on taksod! Pange tähele neid punavalgeid märgistusi
Plaza De Armas

Cusco

Täna liigume edasi sisemaale

Screen Shot 2014-12-16 at 06.55.56

Cusco on siit linnulennult 585 km kaugusel, aga Lima asub rannikul ja Cusco peaaegu 4km kõrgusel mägedes. See tähendab, et kõige lühemat teed mööda on sinna 1077km ning natuke pikemat mööda 1176km. Tee mägedesse ei lähe ju otse, vaid tiirutab igasugu laugemaid nõlvasid mööda. Üks võimalus Cuscosse saada oleks olnud buss – aga see bussisõit võtab peaaegu terve ööpäeva (või rohkem kui tee peal midagi juhtub). See google mapsi pakutud 14:30 on ikka väga optimistlik.

Õnneks lendab nende 2 linna vahel ka vähemalt 4 erinevat lennufirmat, konkurents teeb hindadega oma töö ja meie valisime bussisõidu asemel hoopis ühetunnise lennu. Niisiis:

Lend #10
Avianca 807
Lima, Peruu (LIM) 11:15 – Cusco, Peruu (CUS) 12:35