Üks unikaalsemaid muuseume Saint Martinil on “Yoda guy movie exhibit” Philippsburgis
Meie korteriperemees Nick osales Star Warsi tegemisel ja mängis üsna olulist rollis Yoda ning nii mõnegi teise tegelase loomisel – aga tema lugu on kõige parem ise lugeda. Ta muide näeb natuke George Lucase moodi välja ka, nii et kui ta meile esimesel õhtul puhtad linad tõi, siis ma sekundiks mõtlesin et “George toob meile linu või?” Hüvastijätuks ütlesin talle “May the force be with you”, mille peale tema muigas ja vastas “You too!”
Käisime tema muuseumi vaatamas – ja siin on paar pilti sellest:
– sihuke väike 1.2L mootoriga ja automaatkastiga punn. Ei teagi on see rehvisegust või millestki muust, aga kui mõnest järsemast mäest üles või kurvist läbi sõita, siis võtab rehvid ikka korralikult vilisema. Natuke jabur isegi – sõidab aeglane pisike punn ja rehv viliseb all. Mina rooli taga muidugi tunnen ennast nagu Marko Märtin kohe.
Aga täna oli tore juhtum.
Tulime just ühest võrdlemisi tiheda liiklusega tänaval asuvast suveniiripoest välja. Kohe selle kõrval oli üks autorendifirma, kust äsja saabunud turistid oma punni just kätte olid saanud. Ootasid seal viisakalt, et liikluses väike paus tekiks, et nad sõitma saaks hakata.
Ja ootasid, ja ootasid ja ootasid.
Mina, olles siin saarel juba nädala ringi liikunud ja olles seetõttu täielik ekspert :), istusin oma autosse ja nii kui liikluses sekundiline paus tekkis, tagurdasin kohe üle vastassuuna välja ja sõitsin minema. Sest viisakus siin väga ei tööta, peab ikka natuke aktiivsust ka üles näitama.
Ise kujutasin ette, kuidas seal autos naine oma meest küünarnukiga togis, et “vaata, kus see mees sõitis välja! Ja mida sina siin passid? Mingi muna oled või? Miks ma üldse abiellusin sinuga! Kasutu vorstinahk selline!”
Või midagi taolist. Sest meist nad sinna ootama jäidki.
Esimene mulje oli hullumeelne liiklus – suhteliselt kitsad tänavad, väga palju autosid, kusjuures tundub et enamus on kuidagi ära kriibitud, mõlgitud või on mõni tuli katki. Ühe avarii nägime ka kohe oma silmaga ära – autod teega risti pargitud, üks tagurdas väljas ja hakkas siis edasi liikuma, aga ei pööranud välja ja killadi-kolladi-kärts-mürts, 2 mõlkis autot jälle saarel juures.
Et ikka veel põnevam oleks, siis autode vahel sõeluvad mopeedidega tüübid – vaata, et sõidavad sul peegli küljest ära.
Tüüpiline tänavapilt, kahel pool pargitakse. Ainult paar mopeedi on siit puudu.
Ühel tänaval jäi meie ees sõitnud buss lihtsalt keset tänavat seisma, juht astus välja, jättis oma ukse lahti ja läks ühte majja sisse. Lõunat sööma? Suitsu tegema, krt seda teab. Õnneks sai sealt välja tagurdada ja teist teed minna.
Üsna agressiivselt sõidetakse ka, see et tahavaatepeeglist näed ainult taga sõitja punnis silmi, on ka üsna tavaline. Ristmikel tuleb lihtsalt välja sõita, sest kui sa jääd viisakalt mõnda vabamat hetke ootama, siis tõenäoliselt sa jäädki sinna, kus sa oled ja sinu taga seisjad kostitavad sind pasunakooriga. Sama juhtub siis, kui aeglasemalt sõites proovid tänavasilte või suunaviitu lugeda. Ja ega siin muu ei aitagi, kui lihtsalt ignoreerid või siis vajutad pedaali põhja ja süstid vahele kuhu aga saad.
Osa saarest on üsna mägine ka, nii et need kitsukesed teed kerivad üles-alla-vasakule-paremale.
Kui see liikluseasi kokku võtta, siis ma pean ausalt ütlema, et see kõik on ootamatult põnev ja lõbus, mulle tõsiselt meeldib siin autoga ringi liikuda 🙂
Kodu leidsime seekord VRBO kaudu – midagi AirBNB sarnast ja see kujutab endast ühte suurt rõdu ja wc/dushiruumiga tuba ühes pankrotti läinud hotelli/motellimoodi majas – igal toal on eraldi sissepääs otse õuest. Omanikuks on “That Yoda Guy“, mees kes esimeses kolmes Star Warsi filmis Yodale ja veel paarile tegelasele nö “hinge andis”. Tal on siin saarel Star Warsile pühendatud muuseum ka, seda lähme varsti vaatama. See muidugi sai ka valikul määravaks – Star Wars ju 🙂
Meiega tegeles algul omaniku naine – ja oh sa nuga, kus sellel jutt jooksis. Kõik rääkis ära, alates sellest kus paremad söögikohad on, kuidas sinna saada ja kuhu kohe kindlasti mitte minna ei tohiks, kus pesu saab pesta ja kus kõige paremad pagarid on. Üsna üheselt andis ka mõista, et söömas tasub käia ainult prantsuse poolel (meie öömaja on ka just prantsuse poolel), sest Hollandi söögikohad ei kõlbavat mitte kuhugi.
Juhendid olid kõik sellised “sõitke sinna ristmikule, siis pöörake paremale, siis jõuate ringile, sealt võtke esimene mahasõit .. ei-ei, sealt ikka ei saa, võtke see teine hoopis”. Näha oli, et tal oma peas oli pilt väga selge, aga mul sai nii umbmäärasest jutust küll üsna ruttu puhver täis. Aga ta ikka rääkis ja rääkis edasi, korraks mõtlesin et kas me peamegi kogu ülejäänud elu teda kuulama jääma. Õnneks sai see jutt lõpuks otsa.
Hiljem saime teada, et ega hollandlased ei tea midagi sellest, et prantslaste arvates nende söök kuhugi ei kõlba. Nemad panevad oma söögikoha nimeks lihtsalt “Zee Best”.
Erinevalt ABC saartest asub Saint Martin asub tornaadovööndis ja just nädal enne meie saabumist oli siit üks üle käinud. Siiamaani on veel näha paari kaldale loobitud jahti ja mõnes kohes vedeleb murdunud puid, aga ikkagi olevat see üks üsna tagasihoidlik tornaado olnud. Praegu on ilm igatahes troopiliselt ilus ja selliseks peaks ta jääma vähemalt järgmiseks pooleks aastaks.
Peale põhjalikku ning mitmekülgset uurimistööd
Saint Martini hollandi (dutch) ja prantsuse (french) poolte erinevuste kohta koostasin ma tulemuste põhjal järgneva 35-sekundilise ülevaatliku videolõigu
Veidral kombel kõige esimene mulje Saint Martinist oli see, et üritati nahk üle kõrvade tõmmata.
Vaevalt saime auto ära parkida, kui kohe lendas peale üks prantsuse neiu, käes suur pakk midagi, mis meenutas lotopileteid. Jutt tal jooksis .. “Tere, mina olen .. kust teie olete, kaua olnud olete, mul on siin üks hästi tore mäng, võtke need piletid ja kraapige, äkki saate võidate midagi”. Olgu, võtsime piletid vastu – mina sain ühe pealt, Kertule anti üks paki alt. Reeglid nagu lotomängul ikka – 3 ühesugust tähendab võitu.
Minu “lotopilet” on siin all, natuke kortsus, sest ta oli mul taskus.
Pange tähele, et kolme ühesugust seal ei ole. Aga mis sellest, “vau, te olete võitnud 2 drinki selles ja selles hotellis”.
Edasi hakkasin Kertu piletit kraapima – sealt tuli välja 3 7-t. Ja selle peale läks neiu täiesti pöördesse – “Issand jumal, sellist asja näen ma esimest korda, see on väga haruldane, see on lihtsalt suurepärane, see tähendab et olete võitnud 1000 dollarit! Ja mina saan 400 dollarit komisjonitasu! Te olete ikka tõeline õnneseen! Jah, tõepoolest, te olete võitnud 1000 dollarit (hääletoon läks natuke vaiksemaks) kasiinožetoonides, aga te võite selle ka kohe rahas välja võtta kui mängida ei taha. Või siis võite endale valida ühe videokaamera! Aga – võidu kätte saamiseks peate nüüd ja kohe ära kuulama 90 minutit presentatsiooni! Ei, hiljem ei saa. Nüüd ja kohe, muidu ei saa midagi”.
Vat selle kohal ma kõndisin lihtsalt minema. Ma ei teadnud täpselt, millega tegemist oli, aga see asi haises täiega. Selja tagant kostis veel “Tõsiselt mõtled seda või? 1000 dollarit!” Aga no ei mõjunud. Käisime korra jalutamas ära ja autosse tagasi jõudes oli ta ikka veel seal – “kas mõtlesite ümber?”.
Pärast uurisin, et millega siis täpselt tegemist oli. Vaadake ise.. Kui õnge minna ja seda presentatsiooni kuulama minna, siis tehakse sulle 90 minutit või veel rohkem väga agressiivset müüki, räägitakse sind nö pehmeks ja ostad endale kas puhkuseosakuid, või reisiklubi liikmestaatust või kurat teab mida. Ja väga paljud inimesed tõesti lähevad ka õnge.
Nii et siiakanti sattudes oldagu ettevaatlikud – kui midagi tundub liiga hea, et tõsi olla, siis ta seda ka on.
Järgmisel päeval üritati veel 2x samasugust asja teha. Tegime lihtsalt ükskõikset nägu ja kõndisin edasi. Toda tripadvisori linki lugedes või lihtsalt “Saint Martin 777 scam” googeldades saab teada, et see ongi väga levinud sport siin.
Kui seda meiega veel peaks juhtuma, siis mul oma peas juba vastus ka välja mõeldud “Jälle videokaamera! Issand kui tore, ma olen juba 3 tükki võitnud sel nädalal, andke siia!”. See võib muidugi vabalt olla selline asi, mis oma peas kõlab maru hästi, aga mida reaalses elus kasutada ei õnnestu. Eks vaatame 🙂
On nagu on, päris kindlasti ei jää see ainsaks ega viimaseks mäletuseks siit.
Saint Martiniga on see häda, et kui otsida saare kohta veebist infot, siis 99% piltidest ja videotest on lennujaamast. See on sihuke põnev lennujaam, et lennurada on ca 100m merest ning raja ja ranna vahel on veel autotee ja täiesti avalik rand. Lennukid alati maanduvad üle mere (sest teisel pool on mäed) ja tulevad väga madalalt otse üle pea – sest rada algab ainult natuke maad eemalt.
Maho beachiks nimetatakse seda randa – täielik lennukifännide paradiis.
#5 – Insel Air 7I-402, Aruba (AUA) 8:15 – Curacao (CUR) 8:50
#6 – Insel Air 7I-531, Curacao (CUR) 9:45 – Saint Martin (SXM) 11:10
See on juba üsna pisike saar, nii umbes Vormsi suurune. Ja seegi on Hollandi ja Prantsusmaa vahel ära jaotatud, kusjuures nii et Prantsusmaa pool on natuke suurem.
Legend räägib, et kui saare jaotamiseks läks, siis lepiti kokku et hollandlane hakkab astuma saare lõunarannikult, prantslane saare põhjarannikult – ja et sinna, kus nad kokku saavad, tõmmatakse piir. Kohalikud elanikud üritasid elasid üritusele südamest kaasa, pakkusid oma esindajatele söögi- ja joogipoolist. Hollandlane aga tarbinud jooki nõnda palju, et pidanud ühel hetkel puu alla peatäit välja magama jääma. Nii juhtunudki, et Hollandi pool on väiksem kui Prantsuse oma.
Anti & Kertu 