Kuidas me abiellusime

Meie ajalugu

AIC_NV_094

Me oleme tänaseks juba umbes 9a koos elanud.

Alguse sai see kõik lennuväljalt, 2005 tegin mina oma esimesed langevarjuhüpped, Kertu alustas umbes samal ajal. Esialgu olimegi üksteisele lihtsalt tuttavad näod. Tasapisi hakkasime üksteisega rohkem suhtlema, õigemini mina üritasin temaga suhelda, aga Kertu algul üsna edukalt tõrjus kõik katsed.

2006 suvel oli Leedus, Pocinuais nädal aega kestev langevarjulaager, kuhu ma väga minna tahtsin. Pikk tee, üksi igav minna, nii et kutsusin Kertut ka. Minu suureks hämmastuseks ja üllatuseks oligi ta nõus ja tuligi kaasa.

Pocinuais oli ööbimine lennuväljal telkides, Kertul oma telki polnud, nii me siis jagasime telki, särki ja värki.

Tagasi tulles kolisime kokku elama 🙂

Miks just nüüd?

Öeldakse, et kui suudad kellegagi mitu kuud iga päev koos olla, nii et üksteise kõri kallale ei lähe, siis järelikult võib abielluda küll 🙂 Pealegi, miks mitte just nüüd?

Miks just Uus-Meremaa?
Esiteks on see lihtsalt uskumatult ilusa loodusega riik, seal on mäed, järved, jõed, kääbikud, ookean. Kõrgematel mägedel on lumised tipud. Mis ma ikka seletan, vaadake seda pilti parem, sest seal ongi täpselt nii ilus.

Untitled

Teiseks põhjuseks on see, et Uus-Meremaal on abielu registreerimine välismaalaste jaoks üsna lihtne.

Mõnes riigis peab enne registreerimist pikemalt elama, mõni tahab igasugu dokumente saada, Austraalias näiteks on vaja inglise keelde tõlgitud sünnitunnistust, pole ka mingi ületamatu takistus, aga meil poleks neid reisi ajal kusagilt võtta olnud.

Uus-Meremaal ei ole mingeid piiranguid, vaja on ainult passe ja soovi. Lähed kohale ja teed selle asja ära.

Kuidas see käis?
Me olime oma ideaalsest pulmast varem ka rääkinud ja olime ühel nõul selles, et me ei taha klassikalist peolaua ja muusikaga pidu, vaid privaatset tseremooniat kusagil ilusas ja privaatses kohas.

Reisile minnes meil konkreetset plaani ei olnud, see tekkis käigu pealt. Räige koduigatsus ja sellega seotud stress olid üle läinud, olime reisil elamisega juba üsna ära harjunud ja siis läkski mõte selle peale, et see on ju igati õige aeg abiellumiseks.

Ühel õhtul otsisin veebist infot abiellumisnõuete kohta eri riikides ja üsna ruttu jäi sõelale just Uus-Meremaa, sest seal on see lihtne ning pildiotsinguga tuli väga lahedaid pilte selle kohta, et kuidas ja kus seal tseremooniaid teha saaks.

Järgmine päev oli meie viimane Buenos Aireses, Argentiinas. Käisime õhtul enne Iguazu bussi peale minekut steaki söömas ja just seal ütlesin Kertule, et “mis sa arvad, kui abielluks Uus-Meremaal”. Ta läks kohe suu kõrvuni ja muidugi oli nõus 🙂

Esimese ja kõige olulisema asjana tuli välja valida pulmakorraldaja, sest me ei tahtnud mitte mingit korraldamisega seotud stressi. Meie valikuks sai Boutique Weddings NZ, meiega tegeles sealt Yaeh, kellel tuli kogu asjaajamine väga hästi välja, näha oli et ta oli hingega asja juures ja et tal on kõvasti kogemusi.

Edasi hakkasime korraldajaga meile vahetama et plaan paika panna. Alustasime üsna hägusa ideega, et tseremoonia võiks toimuda kusagil järve ääres ilusal liivasel rannal. See aga osutus võimatuks, sest lõunasaarel Queenstowni lähemas ümbruses selliseid randu lihtsalt ei ole, sealkandis on rannad pigem sellised kiviklibused.

AIC_NV_237

Edasi inspiratsiooni saamiseks vaatasime veel Boutique kodulehel ringi ning meie järgmiseks ja lõplikuks valikuks sai helikopteripulm, ehk helikopterilend ja tseremoonia mäe otsas, sest see tundus väga võimas elamus olevat.

AIC_NV_175

Pulmakleit

Kuigi pulmakorraldaja tegi suurema osa tööst ära, siis mõned asjad olid ikkagi meil endil vaja teha. Näiteks Kertul oli vaja kleiti ja see vist tavaliselt väga kiiresti ei käi.

Meil oli pikem peatus Havail ees ja Kertu leidis sealt ühe salongi – Bridal Boutique Honolulu – mis just pulmakleitidega tegeleb, määravaks sai ka see, et nad lubasid võimalikud kohandamised ruttu ära teha.

Leppisime aja kokku ja peale Havaile jõudmist kohe järgmisel päeval (see oli muide laupäev) läksime kohale. Öeldakse küll, et peigmees ei tohtivat kleiti enne tseremooniat näha, aga meil oli privaatne tseremoonia plaanis, siis poleks see niikuinii võimalik olnud, nii et mina olin ka kaasas.

Kertu proovis mitut kleiti selga, kuni lõpuks leidis ühe, mis talle väga meeldis.

AIC_NV_153

Kleiti oli vaja natuke ümber teha, aga õmbleja oli koha peal olemas, mõõtis ära mida mõõta oli vaja ja 6 päeva hiljem oligi kõik valmis, täpselt nii nagu vaja. Ma ei oska öelda, kas see on ühe pulmakleidi jaoks on liiga pikk või liiga lühike aeg 🙂

Havailt Uus-Meremaale oli meil veel mitu lendu ees, nii see kleit tuli ilusti ära pakkida, et see need lennud ikka üle elaks, ma ei saanud täpselt aru mida sellega tehti, aga lõpuks tuli selline suuremat sorti padja suurune pakk, mida me siis käsipagasis kaasas kandsime. Natuke kahju oli ka, aga see oli möödapääsmatu.

Ülikond

Ülikonna ja minu kingadega oli kõik võrratult palju lihtsam. Queenstownis on üsna mitmeid ülikondade rendiga tegelevaid ettevõtteid, meie valikuks sai Sergios. Ka ülikonna rent käis väga kiiresti, läksin kohale, leiti kohe sobivad osad ja tegime esimese ja ainsa proovi ära, kokku läks umbes tund aega . Ka ülikonna juures pidi õmbleja paar pisemat muutust tegema, leppisime kokku, et pulmadele eelneval päeval tulen läbi ja võtan valmis ülikonna kaasa. Ja täpselt nii läkski.

AIC_NV_142

Sõrmused

Sobivad abielusõrmused leidsime Honolulust, Havailt. Tahtsime neid täiesti tavalisi kullast sõrmuseid ja mitte midagi erilist,

Esimene ette sattunud pood oli kuidagi .. külm ja steriilne, kui nii saab öelda. Midagi sobivat me sealt ei leidnud, sest hinnad algasid umbes 1000 dollarist ning pakutavad sõrmuseid olid küll ilusad aga üldse mitte sellised, nagu me ette olime kujutanud.

Niisiis läksime tagasi koju, “kaevasime” netis ja leidsime järgmise kandidaadi – veebilehte neil ei olnud, ainult aadress ja telefoninumber, aga läksime kohale ja tuli välja, et see oli sihuke väike tore pere-ettevõte, väga sõbralik ja rõõmus naisterahvas leti taga ja sealt saimegi just täpselt sellised sõrmused nagu me tahtsime.

Lisaks graveeriti tasuta nimed sõrmuse sisse. Minu sõrmuse sees on Kertu nimi ja temal minu nimi.

AIC_NV_063

Korraldus
Yaeh saatis meile ülevaate kõigist neist väikestest detailidest, mis ühe pulmapeo puhul olulised on ja palus meil teha valikud – Kertu juuksur ja makeup, pruudikimbu tegija, celebrant (see ametnik, kes tseremooniat läbi viib), fotograaf, auto. Iga asja jaoks oli 2 või 3 kandidaati, veebilehtede lingid juures. Meil polnud muud teha, kui pakutu läbi vaadata ja omad valikud teha.

Pulmaauto

AIC_NV_256

Pulmaautoks oli meil selline vana Citröen Funny French Cars nimelisest perefirmast. Neil on erinevaid Citröene kokku vist 12, nendega korraldatakse näiteks veinituure ja neid saab rentida ka pulmadeks.

Hästi mugav auto oli – tagaiste oli nagu diivan – suur, pehme ja mugav.

AIC_NV_260

Õhupallid

AIC_NV_048

Üks detail, mis meie pulmas kindlasti pidi olema, oli see et Kertu kirjutab oma vana nime paberitükile, kinnitab selle õhupalli külge ja laseb lendu. Kui te nüüd märkasite, et õhupallid on rohelised ja pruudikimbul on ka rohelised detailid, siis see tuleb sellest, et roheline on Kertu lemmikvärv.

Uus-Meremaal kohapeal
Esimene käik peale maandumist oli meil Queenstowni kohtumajja, et ära tuua abielu registreerimiseks vajalik paberid. Uus-Meremaal peab nimelt enne tseremooniat ära täitma ühe vormi (Notice of intended marriage) ja selle alusel väljastatakse seesama paber, millele hiljem tseremoonia ajal allkirjad antakse.

Yaeh oli meie eest täidetud vormi ära viinud ja meil polnud muud teha, kui kohtust läbi käia ja paberid kaasa võtta. Pärast tseremooniat viib celebrant paberid kohtusse tagasi, need apostillitakse (kinnitatakse ametlikult) ära ja saadetakse meile postiga. Selle paberi alusel saame me Eestis oma abielu registreerida.

Kleit oli mitu nädalat kokku pakituna olnud ja vajas nüüd uuesti ilusaks tegemist. Wanakas pakkus sellist teenust Pristine Steaming. Jätsime kleidi sinna ja saime selle enne pulma tagasi – tuli välja, et see on nii keeruline kleit ja nii raske töö, et aurutamise peale kulus 6 tundi.

Kertul oli kingi ka vaja, sest reisile kaasa me ju midagi taolist ei võtnud. Käisime *kõik* Queenstowni kingapoed läbi ja 2 päeva enne pulma ta leidiski sellised, mis talle meeldisid.

AIC_NV_172

Paar päeva enne tseremooniat saime kokku ka Glennysega, kes oli meie celebrant (abielu registreerimise läbiviija), temaga olime me enne samuti mõned meilid vahetanud ja oma eluloo ära rääkinud ja selle viimasel kohtumisel saime üksteisega lähemalt tuttavaks ja ta õppis meie nimede häälduse ära.

Pulmapäev
Enne pulmapäeva oli meil selline kava Yaehi poolt kokku pandud, panen selle üles siia täpselt sellisena nagu ta meile saadeti.

Tuesday 3rd March
Wedding Day!

  • Your own arrangements in the morning.
  • 11:45am Please leave for Alice Hair Salon for Kertu’s appointment.

    Alice is a busy hair salon and it’s important to not be late for this appointment.

  • 12:00pm Kertu’s hair appointment Alice Hair stylist.

    As Kertu’s hair is quite short this should only take around 30mins. Please be back at 2a Lansdown Street by 1:15pm ready for Kertu’s makeup appointment.

  • 1:30pm Gena Bagley, makeup artist, arrives for Kertu’s makeup appointment.
  • 2:00pm Studio 24 will deliver the flowers to 2a Lansdown Street apartment.
  • 2:15pm Makeup to be finished. Kertu and Anti to get dressed and do any final preparations before wedding.
  • 2:45pm Funny French Cars will arrive at 2a Lansdown Street to collect you both to take you to the Aspiring Helicopter base (approximately 25misn from town) for your heli-flight.
  • 3:20pm Everyone involved meets at Aspiring Helicopter base ( Kertu, Anti, Glennys Logan (celebrant) and Natalie Symonds (photographer). Check in and safety briefing.
  • 3:30pm Helicopter flight to Mt Roy. Ceremony and mountaintop photos.
  • 4:45pm Approximate return to helicopter base.
  • 4:50pm Post-flight location photos.
  • 6:00pm Photo shoot ends. Funny French Cars to drive Anti and Kertu to Bistro Gentil for their dinner reservation at 6:30pm.
  • 6:30pm Dinner reservation at Bistro Gentil.
  • Kertu and Anti’s own arrangements for the rest of the evening.

3. märtsi hommikul üles ärgates esimene pilk oli aknast välja ja .. väljas oli hall ja sadas vihma. Aga ilmateade lubas ilusat ilma ja lõunaks oligi vihm lõppenud, taevas oli küll mõnevõrra pilves ent ilm oli siiski üsna ilus.

Hommikul käisin ise juuksuris – Ali’s Barber Shop – soengut tegemast ja elus esimest korda tehti mulle wet shave ka, see on see, kus lõug vahuga kokku määritakse ja siis suure habemenoga üle näo käiakse. Päris lahe elamus oli.

Juuksuritool käis peaaegu pikali ja laes olid Playboy plakatid .. minu juuksur veel lohutas, et näe, vaata veel viimast korda.

Ja sealt edasi kõik käis täpselt nagu kellavärk, nii nagu üleval kavas kirjas. Pool 2 oli meigitegija meie maja ees, kell 2 toodi lilled, jne. Meile väga meeldis see, et kõik oli ära organiseeritud, sest emotsioonid on sel päeval niigi laes ja on väga hea, kui ei pea muretsema, et kas kõik on ikka korras ja toimib.

Lõpuks olime me valmis, riided kõik seljas, meie Citröen sõitis täpselt kindlaks määratud kellaajal maja ette ja viis meid helikopteri juurde, see oli umbes 25 minutine sõit mööda Wanaka järve kallast ja viis sellest samast Mt Roy mäest mööda, mille otsas me mõni aeg hiljem abiellusime. Roy mäel on 2 tippu, ühe tipu nimi on Coromandel peak ja seal toimus tseremoonia. Teise otsa matkasime me mõni päeva hiljem ise ja see retk võttis aega 8 tundi.

AIC_NV_005

Muide, see polnud meil esimene kord helikopteriga lennata, mõlemad oleme seda varem ka teinud, aga me oleme alati enne maandumist langevarjuga välja hüpanud. Nüüd oli siis esimene kord maanduda.

Lend ise oli väga mugav, kopter tõusis ja maandus väga pehmelt, lennu ajal olid suured kõrvaklapid ka peas nii et müra praktiliselt polnud. Helikopterisse mahtus kokku 6 inimest – piloot, meie fotograaf, meie 2, celebrant ja autojuht ka (teda oli vaja tunnistajaks). Lend mäe otsa kestis umbes 15 minutit.

AIC_NV_011

Peale mäe otsas maandumist jäi meile ka natuke aega iseendi jaoks, lihtsalt selleks, et vaadata ja nautida seda ümbrust, et natuke mõtteid koguda ja et natuke maha rahuneda.

Edasi oli üks suur virr-varr, korraga käis kõik väga ruttu, seisime seljaga Wanaka järve poole, Glennys luges meie loo ette ja ta tegi seda väga ilusti, vähemalt ma arvan nii, sest miskipärast jooksid kõik sõnad ühest kõrvast sisse ja teisest välja, silmi jätkus ainult Kertu jaoks.

Seejärel kinnitas Kertu paberi oma vana nimega õhupallide külge ja lasi need lendu. Ütlesime oma abielutõotused (wow), üritasime küll teksti meelde jätta, aga sellisel emotsioonide laineharjal on see vist täiesti lootusetu, hea kui oma nime mäletad 🙂 Nii et igaks juhuks oli tekst paberi peal ka olemas.

Panime üksteisele sõrmused sõrme, kirjutasime paberitele alla ja siis me olimegi .. abielus.

Tegin šampanja lahti, lõime kokku ja jõime ära – esimene klaas abikaasadena 🙂

AIC_NV_020

AIC_NV_065

Edasi oli pildistamine sealsamas mäe otsas, ka see oli meie jaoks esimene kord – fotograaf juhendas, et kuidas seista, kuidas olla, kuhu käed panna, jne. Seegi oli päris nauditav kogemus.

Pärast pildistamist lendasime helikopteriga mäe otsast alla tagasi, poseerisime Wanaka järves ääres ka paari pildi jaoks ja sellega oli ametlik osa läbi. Õhtu lõpetuseks läksime kahekesi sööma ühte toredasse restorani nimega Bistro Gentil

Ja sellised olidki meie pulmad Uus-Meremaal 🙂
AIC_NV_133

AIC_NV_169

AIC_NV_078

AIC_NV_086

AIC_NV_249

Anti ja Kertu Veeranna

Konkreetsem plaan tekkis Argentiinas, Brasiilias hakkasime asju ajama, Havailt saime sõrmused ja Kertu kleidi, Fijil ja Austraalias ajasime asju edasi ja praadisime niisama ootusärevuses, kuni lõpuks olime Uus-Meremaal ja kätte jõudis see päev – 3. märts 2015

Anti Veeranna ja Kertu Niit lendasid helikopteriga Mt Roy otsa ja tagasi tulid juba Anti ja Kertu Veeranna 🙂

AIC_NV_107

AIC_NV_104

AIC_NV_018

AIC_NV_026

AIC_NV_065

AIC_NV_060

AIC_NV_086

AIC_NV_094

AIC_NV_166

AIC_NV_173

AIC_NV_256

AIC_NV_259

AIC_NV_244

Uus-Kaledoonia

Uus-Kaledoonia – saareriik Vaikses Ookeanis, Uus-Meremaast põhjas ja Austraaliast idas. Pindala on 18500 ruutkilomeetrit (umbes kolmandik Eestist) ja seal elab natuke alla 300 000 elaniku (vähem kui Tallinnas).

new caledonia map

“Avastaja” au kuulub jällegi kapten James Cookile, kes jõudis siia 4. septembril 1774.

Kaledoonia nime andsid roomlased maa-alale, kus täna asub Šotimaa, nimi on tuletis keltikeelsest sõnast “Caledones”, mis tähendab “tugevaid jalgu”. Ju neil vanadel kaledoonlastel olid siis sellised tugevad jalad 🙂

Uus-Kaledoonia sai oma nime sellepärast, et saar olla James Cookile merelt vaadates Šotimaad meenutanud.

Ajaloo keerdkäikude tõttu sattus saar ühel hetkel aga prantslaste kätte ja on seda tänaseni – riigikeeleks on prantsuse keel, rahana on kasutusel frank.

Sinna saamiseks tuleb meil teha 2 lendu.

Esiteks Uus-Meremaa lõunasaarelt Queenstownist põhjasaarele Aucklandi

Lend #24
Jetstar, JQ-270
7. märts
Queenstown, Uus-Meremaa (ZQN) 17:00 – Auckland, Uus-Meremaa (AK) 18:50

Screen Shot 2015-03-07 at 12.51.43

Aucklandis oleme öö lennujaama lähedal hotellis/motellis ja homme tuleb teine lend otsa

Lend #25
Air Calin, SB-411
8. märts
Auckland, Uus-Meremaa (AKL) 14:15 – Nouema La Tonto, Uus-Kaledoonia (NOU) 15:10

Screen Shot 2015-03-07 at 12.54.42

Roys Peak Track

Wanaka lähedal on Roy mägi, mille tippu viib matkarada.

Ametlike andmete järgi on mägi 1578m kõrge, rada on 16km pikk (8 üles, 8 alla) ja selle läbimiseks peaks kuluma 5-6 tundi. Ma ei tea, kust see 5-6 tundi võetud on või kuidas seda arvutatakse, aga meil läks kokku 8 ja pool tundi – tõsi tegime päris palju peatusi ka, et lihtsalt ringi vaadata või natuke puhata, sest rada on kohati päris järsk. Minu sammulugeja (telefoni on see sisse ehitatud) pärast näitas, et kokku tuli 32664 sammu.

Muudkui rühkisime edasi, rada jõudis mäeharjale ja eemalt tundus, et seal see tipp ongi. Tegelikult oli tolle koha pealt veel 2 tundi tipuni. Nii et läksime aga edasi. Mõni aeg hiljem meist umbes 100m ees olnud seltskond hakkas rõõmsalt hõiskama – me muidugi lootsime, et no nüüd on küll tipp. Aga need lontrused hõiskasid hoopis sellepärast, et rada läks edasi – sealt oli veel umbes tund minna.

Ausalt öeldes oli see kõik lõpus ikka päris raske juba – aga me muudkui torkisime üksteist tagant ja läksime edasi. Et “nii vähe on veel jäänud”, “kui me seda täna ei tee, siis ei tee me seda kunagi”, jne. Kui me seal eraldi oleks olnud, siis oleks ilmselt pooleli ka jätnud, aga kahepeale kokku tegime selle asja ära.

Pärast alla tulla oli veel raskem kui üles minek, sest nüüd tuli neid järske lõike teistpidi läbida.

Aga, vaade tipust oli kogu seda asja väärt. Vaadake ise ka.

Ilus mururada, tundub et pole enam palju jäänud. Tegelikult oli vaevalt kümnendik läbitud

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Peaaegu kohal 🙂 Tegelt alles poole peal

Untitled

Untitled

Untitled

Läbi käidud rada paistab
Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

See lumine mägi on Mt. Aspiring
Untitled

Untitled

Untitled

See antenniga tipp on meie eesmärk. Onju lähedal 🙂
Untitled

Untitled

Käidud rada
Untitled

Untitled

Viimane pingutus on ees
Untitled

Untitled

Untitled

Veel natuke
Untitled

Kohal. Vaated nagu postkaardil 🙂

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Järgmised pildid on juba alla mineku ajal tehtud
Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Vana hipi vanas linnas

1862 leidis kullaotsija William Fox siinsetest mägedest kulda, esimese paari nädala jooksul tuli seda kollast metalli maa seest välja ligi 90 kilo ja see tekitas siin korraliku kullapalaviku – inimesed tulid üle maa kokku, et ka natuke kulda leida ja rikka(ma)ks saada. Neid oli nii palju, et siia tekkis lausa väike linn – mille nimeks sai Arrowtown. Tippaegadel elas siin üle 7000 inimese – aga ühel hetkel sai kuld otsa ja 100 aastat peale asutamist oli linnas veel ainult alla 200 inimese.

Linna peatänavaks on Buckingham street – ja selle ääres on mõned ajaloolised majad tänase päevani säilinud, inimesed on ka tagasi kolinud (elanikke üle 2000) ja nüüd on tegemist lihtsalt ilusa linnakesega, kus on on palju poode, kohvikuid ja ka näiteks tänavamuusikuid.

Käisime Arrowtownis jalutamas ja jäime ühte vana hipit kuulama. Ta rääkis oma lugude vahele igasugu asju, näiteks seda et ta oli kunagi hipi olnud 🙂 Kitarri mängis ta väga hästi ja laulda oskas ka. Inspiratsiooni sai kõigest sellest, mis ta ümber toimus – näiteks läksid bussijuhid mööda (vormi järgi saab) aru ja selle peale alustas ta bussijuhtidest ühte lugu. Siis vaatas selja taha, kiitis vaadet (mäed paistsid) ja esitas ühe väga laheda versiooni “Country roadsist”. Me umbes tund aega lihtsalt istusime seal ja kuulasime seda kontserti. Vahva värk.

Mõned pildid ka (paari olen juba varem kasutanud, aga mis sellest)

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Kontsert

Untitled

Untitled

Untitled

Ja lõpetuseks üks kiirem ja moodsam “Country Roads” versioon

Uus-Meremaa

Enne reisi hangitud rahvusvaheline juhiluba tasus end Uus-Meremaal ära, sest siinne autorendifirma polnud nõus eestikeelse juhiloaga autot andma. Ei teagi, kas asi on muutunud seadustes või konkreetses inimeses, sest eelmine kord Uus-Meremaal sobis eesti juhiluba ka. Nüüd aga mitte – teist juhti ei saanudki lisada, sest Kertul rahvusvahelist juhiluba pole. Aga no ühest juhist piisab ja saab hakkama küll.

Autol on 3 pedaali. Milles iseenesest polekski midagi imelikku – ainult et see on automaatkastiga auto. Ja 3 pedaaliga. Kolmas (vasakpoolne) pedaal on .. käsipidur. Või oleks õige öelda seisupidur – sest käega seda vajutama ei ulatu 🙂 Istmete vahel kangi ega nuppu pole, on hoopis pedaal jala all. Imelik värk. Esimene mõte oli, et nii võib hajameelselt sõidu ajal kogemata piduri peale vajutada – manuaali pealt automaadi peale kolides kulub ikka paar minutit uuesti harjumiseks – aga ei, sellist asja ikka nii lihtsalt ei juhtu.

Liiklusest veel – teed on siin suht kitsad, käänulised ja mägised – ja igal pool on võimsad vaated. Kohalik ajaleht sattus kätte ja seda lugedes selgus, et auto rentinud turistid on tohutu suur probleem – osad ei sõida kodus üldse autoga ja siin lähevad kohe mägiteedele sellega, mõned jälle ei tea ohutust liiklusest mitte midagi – ja sõidavad lihtsalt pimedas kurvis mööda. Pärast vabandavad ennast sellega, et “aga kollast joont ei olnud ju”. Ja vaated panevad suvalises kohas peatuma ja pildistama – asiaadi stereotüüp on ju kaamera kaelas ja näpp nupu peal kogu aeg 🙂 Peatutakse kohtades, kus peatuda ei tohiks või siis kui on parkla, siis sõidetakse sealt välja ilma teiste autodega arvestamata. Üks tegelane sõitis valel teepoolel (siin on vasakpoolne liiklus) ja ei osanud enda käitumist mitte kuidagi seletada. Lühidalt – issanda loomaaed on suur ja lai.

Ajalehe andmetel on 47% liiklusõnnetutest on turistide põhjustatud – probleem on nii suur, et koguti allkirju selle poolt, et külalistele kohutuslik sõidueksam teha ja see sai pea-aegu 50 tuhat allkirja.

Asiaate (ma ei oska peale vaadates öelda, kas nad on hiinlased, korealased, jaapanlased või midagi muud) liigub siin hästi palju. Kohvikus järjekorras oodates nägin 5 minuti jooksul 2 stseeni.

Kõigepealt üks hiinlane (ma arvan, et see oli hiinlane) ronis leti taha tagaruumi ja vahtis seal iga nurga taha. Ettekandja pani käe ette ja ütles et “WC on seal teisel pool”. Too ikka trügis leti taha edasi ja ettekandja üritas teda muudkui peldikusse saata. Lõpuks hiinlane pidas oma abikaasaga aru ja see siis hüüatas “KOPI! KOPI!”. Mille peale ettekandja vastas, et “kohvi saamiseks peate siin järjekorras seisma”. “KOPI! KOPI! KOPI!”. “Jaa, seiske siia järjekorda!”. Lõpuks sai oma KOPI vist ikka kätte ka (pealtnäha oli see küll kohvi moodi).

Ja teine juhtum – tüüp tellib kohvi ära ja siis pakub Austraalia dollareid. Müüja seletab, et “ei, siin ei saa sellega maksta, see on Austraalia raha, aga meie oleme Uus-Meremaal”. Klient muudkui seletab midagi ja topib seda raha … vaene müüja üritas oma 4-5 korda seletada, et see raha ikka üldse kohe ei sobi. Lõpuks jõudis vist kohale ja maksis pangakaardiga.

Sellised asjad juhtusid ainult 5 minuti jooksul – ma ei kujuta ette mida kõike neil seal päeva jooksul veel juhtub.

Kogu selle pika jutu peale paar pilti ka

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Untitled

Meie auto number

Untitled

Untitled

Untitled