Kuidas me raha vahetasime

Et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada sellest, et Argentiina majandus on kannis. Ma ei ole täpselt süvenenud, mis neil siin toimub, aga kannis olek avaldub peamiselt selles, et ametlik valuutavahetuskursi järgi saab 1 US dollari eest umbes 8.5 Argentiina peesot, samas mustalt turult saab ühe dollari eest umbes 13.5 peesot.

Kuidas üks turist selle musta turu üles peaks leidma? Üks võimalus on lihtsalt kesklinnas tänaval kõndida, varem või hiljem keegi pakub sulle teenust. Aga sellistega ei tea kunagi, kas neid ikkagi saab usalda või ei. Veebist uurides leiab omajagu lugusid sellest, et on saadud valeraha või ka üldse rahast ilma jäädud. Riskante värk.

Meie AirBNB öömaja omanik Maria (nimi muudetud) küsis kohe alguses, et kas me raha tahame vahetada? Et tal ema tegeleb sellega. No muidugi me tahtsime, see vahe ametliku ja musta turu kursi vahel on ju päris suur.

Niisiis anti meile juhend kätte, toppisime just selleks kaasa võetud dollarid tasku ja läksime. Kõigepealt sõitsime metrooga tükk aega kuhugi äärelinna, seal kõndisime paar kvartalit kuni jõudsime ühe büroohooneni, ronisime selle kuuenda korruseni ja siis andsime ühe täiesti silmatorkamatu ukse taga kella. Mõnikümmend sekundit hiljem tuli ukse kõrvalt kõlarist mingit arusaamatut raginat. Ütlesin parooli, milleks oli “Madre Maria” (Maria ema). Selle peale lükati riivid eest, meid lasti sisse, selja taga pandi uks jälle riivi ja juhatati pisikesse tuppa – no nii umbes 2×2 meetrit. Nurgas üks pisike laud, sellel laualamp ja rahalugemismasin, mitte midagi muud seal polnud.

Seletasin siis ära, et “meil on siin mõned dollarid, tahaks peesodeks vahetada”. Otsisin raha välja ja andsin ära. Maria ema vangutas pead, et “uuu, these twenties are very hard for me” (need kahekümnesed pole üldse head), aga läks kusagile teise tuppa, kuulda oli seifi avamise häält ja mõni minut hiljem tuli väga paksu peesopakiga tagasi.

Teate, kui paha on olla, kui sul on raha nii palju, et rahakotti ei mahu ära? Vot, see pakk oli nii jäme, et üldse ei tahtnud ära mahtuda.

Ega rohkem midagi huvitavat ei juhtunudki, igati usaldusväärne äri ju ometi 🙂

Neljakesi liftis ja natuke õhku ka

Jäime Buenos Aireses lifti kinni.

Meie öömaja asub 11-korruselises majas 2. korrusel. Just siis kui välisuksest sisse astusime, oli ühe lifti uks lahti ja seal 2 turvameest sees. Viipasid käega et tulge peale. Läksime. Uksed läksid kinni, lift sõitis pool meetrit ja .. jäi seisma.

Kujutage ette pisikest metallkasti, kus on 4 inimest sees, igaüks oma nurgas (rohkem ruumi eriti pole) ja õhk läheb väga kiiresti järjest palavamaks. See metallkast moodustas toreda signaalipuuri ka, kellegi telefonil levi polnud, wifist rääkimata. Mingit muud sidevahedit ka pole. Lift kahe korruse vahel kinni, uksed lahti ei tule, ükski nupp mitte midagi ei tee.

Ainus, mida sa selles olukorras teha saad, on kuulata, et kas koridoris on keegi ja kui on, siis appi karjuda. Üks turvameestest seda ka tegema hakkas ja õnneks ei tulnud palju oodata, umbes poole tunni pärast oli abi kohal.

Mul oli välja saades igatahes särk läbimärg seljas ja suht sitt tunne. Siin majas me igatahes rohkem lifti ei kasuta. Sest kes iganes selle lifti softi kirjutas ja lifti enda kujundas .. imeb. Imeb munakive läbi kokteilikõrre.

Lõppu natuke lõbusat liftimuusikat ka