Nagu kuninga kassid

Argentiina pikamaabussid jagunevad laias laastus kolmeks:

“semi-cama” – seljatugi käib küll alla, aga mitte päris voodiks
“cama” – iste käib päris lamedaks (180 kraadi)
“cama suite” – eelmisele lisaks on veel seinad ka veel toolidel vahel ja vist veel mõned mugavused

Kuna peeso mitteametlik kurss on üsna soodus, siis me laristasime natuke ja võtsime need kõige kallimad piletid ehk “cama suite” – muide sularahas makstes sai veel sellest välja reklaamitud hinnast veel alla.

Pileti ostmine oli ka omaette kogemus. Argentiina on väga suur riik ja bussid on väga levinud transpordivahend, üle terve riigi on olemas sadu erinevaid bussifirmasid ja igal bussifirmal on oma piletimüügilett või putka – vähemalt Buenos Airese bussijaamas on nii.

Buenos Airese bussijaam on väga-väga suur maja ja piletimüügiks on eraldatud terve korrus – mis on jaotatud umbes kolmeks – riigi lõunas asuvad sihtkohad, riigi keskosad asuvad sihtkohad ja lõpuks riigi põhjaosas asuvad sihtkohad, nii et kui tahad osta piletid näiteks Puerto Iguazusse (asub Argentiina põhjatipus), siis kõigepealt otsid bussijaamast selle osa, kus müüakse pileteid põhjaregiooni ja sealt siis omakorda selle bussifirma, kellega sõita tahad.

Pileti ostmisel tahetakse passi näha, sealt kirjutatakse su andmed ümber ja siis antakse sulle suur värviline paberilatakas kätte – see ongi pilet.

Oleks saanud enne netist ka ette osta, aga siis sa maksad krediitkaardiga, ametliku kursiga ja seda me ei tahtnud.

Bussijaama jõudsime umbes tund enne väljumist, aga see oli selgelt liiga vara. Piletil oli kirjas, et “buss väljub posti 52-66 juurest” ja töötas nii, et alles ca 15 minutit enne väljumisaega näidati infotahvlil, et Rio Uruguay (see bussifirma, millega me sõitsime) Puerto Iguazu buss tuleb posti nr 55 juurde. Bussid kogu aeg tulid ja läksi, ükski buss ei saa oma posti juures väga pikalt oodata, sest poste on vähe ja busse on palju.

Bussi peale minekul annad kõigepealt oma suuremad kotid ära (kui sul neid on) ja vastu saad kviitungi, mis su piletile kleebitakse. Sihtkohas näitad selle ette ja siis saad oma koti jälle kätte.

Bussi sisenemisel pakuti kommi 🙂

Buss ise oli kahekorruseline. Kohti suhteliselt vähe (suite ju), me olime teisel korrusel üsna eesotsas ja tundus, et terve korruse peale on kokku umbes 20 kohta. Toolid olid sellised suured ja mugavad tugitoolid, heledast nahast ja tõesti käisid täiesti pikali – jalgade alla sai ka vastava plaadi monteerida, nii et täitsa korralik voodi tuli kokku. Lina, tekk ja padi käisid asja juurde.

Iga tooli juures on ekraan ka (mingi Androidi peal jooksev asjandus), kus olid filmid, veebibrauser, mängud, täitsa korralikud üle-kõrva kõrvaklapid olid ka – juhtmega ekraani küljes kinni.

Põhimõtteliselt see reis möödus meil mugavalt nagu kuninga kassidel – mina vaatasin kõigepealt Expendables 3 ära, siis anti meile süüa (mõnevõrra parem kui lennukisöök, aga mitte midagi erilist) ja edasi me tegime endale voodid ja lihtsalt magasime suurema osa sõidust maha, ikka päris mugav oli 🙂

Hommikul kell 7 ärkasime selle peale, et stuujardess küsis meie käest midagi, aga me olime jube unised, tahtsime edasi magada ja ei saanud kolbigi aru. Hiljem selgus, et ta tahtis meile hommikusööki tuua – aga me ütlesime sellest ära. Ja rohkem ei pakutud ka 🙂

See selleks, paar telefoniga tehtud pilti:

Seal kõrval on “minibaar”, sildid ütlevad et “Mahl” ja “Kohv”. Aga tegelt sai sealt ainult külma ja kuuma vett

Järgmine bussisõit

Täna on meil ees järgmine bussisõit, Buenost Aires-Puerto Iguazu, 1400km ja 17 tundi.

Screen Shot 2015-01-15 at 08.49.18

Peale eelmist – Boliivia bussisõitu – polnud erilist tungi jälle bussiga sõitma minna, aga räägitakse et need Argentiina omad pidid ikka niivõrd palju paremad olema, et ikka tasub proovida – näiteks iste pidi täiesti voodiks käima. Erinevalt Boliiviast pidi asfalttee ka kogu pikkuses olema.

Elame-näeme 🙂

Bussisõidu kokkuvõte

Kuulake seda heliklippi ja püüdke ära arvata, mis häälega tegemist on?

Meil oli briljantne plaan – sõidame mugava ööbussiga Uyunisse, bussis saab korralikult magada ja hommikul välja puhanuna hakkame kohe ringi rändama.

See oli teooria.

Praktikas pidime me taolisi hääli kuulma ca 6 või 7 tundi.

Sest La Paz-Uyuni maantee viimased 200km (ehk üle kolmandiku) kannab maantee nime ainult kokkuleppeliselt. Tee asemel on seal on rattajäljed kivikõrbes, mida enam-vähem järgides tõesti on võimalik Uyunisse jõuda. Ega sellest ei olekski midagi, kui see sõit oleks päeval olnud, sest siis on ikka võimalik ümberringi midagi näha ka. Aga öösel, kui sa tõesti väga-väga tahad lihtsalt magada ja seda ei saa, sest viimased 7 tundi sõidust on kolisevas, tärisevas, rappuvas ja vibreerivas metallkastis, siis ajab see ikka meele mustaks küll.

Varavalges jõudsime lõpuks Uyunisse – taevas oli tol hetkel hall, tänavad mudased ja lompe täis, süda läikis ja tuju oli pehmelt öeldes kehv. Vat sel hetkel oli tunne, et nüüd oleme jõudnud Lõuna-Ameerika urruauku, isegi meie öömaja oli Coloni tänavas (kolonoskoopia = pärasoole uuring).

Õnneks sai tuppa kohe sisse ja magasime joonelt pool päeva maha.

Ärgates oli tuju palju parem, päike oli välja tulnud, taevas sinine, porilombid peaaegu kadunud ja selgus, et öömaja on kõigest Coloni tänava nurga peal, teise ristuva tänava nimi on hoopis Sucre.

Ja pärast esimest kohvi oli päev korraga päris ilus ning elu on jälle nagu hernes 🙂

Ööbuss

Homme sõidame ööbussiga La Pazist Uyunisse. See vahemaa on umbes 540km, buss hakkab õhtul kell 9 sõitma ja hommikul kell 8 peaks kohal olema. Pidi sihuke keskmisest mugavam buss olema, istmed käivad peaaegu alla, nii et teoorias saab seal isegi magada, wifi pidi olema, sooja sööki pakutakse, jne. Elame-näeme 🙂

Screen Shot 2015-01-04 at 20.19.44