Ĺ okolaaditegu

Cuscos on šokolaadimuuseum, idee tundus huvitav, nii et käisime seda vaatamas. Muuseum ise – noh, mis muuseumi sa šokolaadist ikka teed – paar tuba seal oli, kakaotaime makett, mõned tööriistad, ĂĽhesõnaga ĂĽsna igav värk. Aga siis pakuti meile võimalust ise šokolaadi teha, 10 sekundit mõtlesime ja jäime nõusse. Kokku oli 4 osalejat, peale meie veel ĂĽks naine Austraaliast ja ĂĽks mees Kanadast. Nii et igati rahvusvaheline seltskond. Austraallane veel kommenteeris, et ta teab päris mitmeid eestlasi. Väike maailm 🙂

Edasi on mõned pildid sellest koolitusest

Kõigepealt röstisime kakaoube, sellise poti sees gaasipliidi peal. Ube pidi puulusikaga korralikult ja pidevalt segama, et nad ühtlaselt küpseks.

Muide, inkad kasutasid omal ajal kakaoube rahana. Üks ori näiteks maksis 100 kakaouba.

Valmis oad kallati potist välja ja jaotati ära – sest järgmiseks tuli nad ära koorida. See on ĂĽsna lihtne, võtad oa käte vahele ja väänad koort – ĂĽht otsa ĂĽhtepidi, teist otsa teistpidi, selle peale tuleb koor ĂĽsna lihtsalt maha ja järgi jääb imehästi lõhnav uba.

Järgmiseks pandi oad uhmrisse ja siis oli väike võistlus – et kes meist neljast suudab ette antud aja jooksul oad kõige peenemaks hõõruda. Mul oli kohe hasart sees, uhmerdasin nii kui jaksasin ja tulemus – ma võitsin selle võistluse! Kanadalane jäi teiseks. Auhinnaks oli kotitäis kakaoubade koori – pealtnäha tundub ju prahina, aga tegelikult saab neist imehead teed teha.

Justkui selle tõestamiseks tehti meile kohe kahte sorti jooke ka sealsamas – ĂĽks oli lihtsalt tee koortest, maitseainetest ja veest. Teine jook oli midagi kakaotaolist, sinna pandi koortele lisaks veel piima, kaneeli, natuke tšillit ja siis pidi seda kõike klaaspurgi sees puust nuiaga ringi keerutama.

Meie koolitajal oli veel kahtlane teooria, et jook saab eriti hea kui selle juures laulda – ja nii ta pani siis kõik laulma. Mina olin esimene, hoiatasin kĂĽll, et mul väga-väga-väga kehv lauluhääl ja kui sellest sõltub joogi kvaliteet, siis see piim läheb kõigepealt hapuks ja siis juustuks ja mitte mingit head nahka sellest ei saa. Aga ta käis peale ja ma siis laulsin – Viimsest Ratsut, sest see oli esimene mis meelde tuli. Laulsin kõvasti ja valesti. Piim miskipärast ei läinud hapuks. Teised laulsid ka – siis sai jook valmis ning proovisime ka selle ära.

Ja siin ma jään päris hätta, sest eesti keeles on ikka liiga vähe omadussõnu, et seda maitset kirjeldada. Väga hea oli noh 🙂

Peale musikaalset ja kulinaarset vahepausi tegelesime šokolaadiga edasi, eelnevalt läbi uhmerdatud mass tuli veel veel ĂĽhest hakklihamasina taolisest värgist läbi – sest ega käsitsi ei saa seda nii peeneks kui vaja on.

Edasi pidi see mass koos piimapulbriga ühte masinasse minema, kus teda kuni 24 tundi ringi aetakse, enne kui temast lõpuks šokolaadimass saab.

Meie seda muidugi ootama ei jäänud – selle asemele anti meile kätte tollest protsessist läbi käinud vedel šokolaadimass, vormid ja umbes paarkĂĽmmend erinevat purki maitseainetega. Nendest siis segasime igasugu kombinatsioone kokku ja tulemus läks tunniks ajaks kĂĽlmkappi tarduma. Pärast saime selle kõik koju kaasa ka.

Auhinnateed joome nüüd iga päev ja sööme sinna kõrvale seda oma tehtud šokolaadi ka.

Inkade impeeriumi pealinn

Cusco asub Peruus, Andide mäeahelikus, 3400m kõrgusel.

Asub orus mägede vahel, elanikke on siin umbes sama palju kui Tallinnas – 450000, aga Lasna- või Mustamäe stiilis suuri maju pole, nii et linn on selle arvelt suurem.

Cusco on väga vana linn – inkad asutasid oma impeeriumi pealinna siia juba 13. sajandil ja pealinnaks jäi ta kuni Hispaania konkistadooride saabumiseni.

Atmosfäär on siin ikka hoopis teistsugune kui pealinnas Limas. Lima elab ikkagi mitu miljonit inimest, pead-jalad koos, pidevad liiklusummikud – stressi tekitab lihtsalt. Cusco on palju väiksem, sõbralikum ja ilusam.

Kõrgus annab ikka tunda küll, esimesed tunnid pärast lennukist välja saamist oli sihuke tunne, et ei saa piisavalt õhku. Tahaks rohkem ja sügavamalt hingata, aga ei saa, sest õhk on sedavõrd hõre. Vähegi kiiremini liikudes ajab hingeldama ja pikalt lihtsalt ei jaksa. Trepist üles teisele korrusele minnes (meie airbnb kodu asub teisel korrusel) on tunne nagu oleks viiendale roninud.

Aga peale esimest kokalehtedest teed (seda soovitas meile airbnb omanik) hakkas kergem ja peale teist oli juba päris hea. Kokat tarbivad siin muide kõik – mõnikord juuakse teena, mõnikord näritakse lehti lihtsalt, see kõik aitab paremini vastu pidada.

Ăśks lahedamaid asju on siin taksod – aga mitte plafooniga ja taksomeetriga ametlikud taksod, vaid tundub et vähemalt 3/4 kohalikest automanikest teenib endale taksot sõites lisaraha, Autod on täiesti servast serva – alates roostes punnidest ja lõpetades täiest korralike uuemate autodega. Päris igaĂĽks niimoodi ikka sõita ei saa – mingi litsentsisĂĽsteem on käigus, sest need autod on vastavalt tähistatud punase- ja valgekirju triipudega. Aga see on ka kõik, mis neist takso teeb – taksomeetrit ega muud taolist moodsat värki ei ole. Ja neid märgistatud autosid on siin tõesti palju. Nad ĂĽritavad ise Su tähelepanu endale tõmmata signaalitades (see pidev signaalitamine ongi kogu aeg taustaks siin) või siis piisab, kui käe pĂĽsti ajad ja mõni kohe peatub.

Algus tundus sihuke asi kohutavalt kahtlane ja esimesel päeval käisime me lihtsalt jala – sest ega need vahemaad nii pikad ka pole.

Teisel päeval otsustasime lõpuks ära proovida ja selgub, et see on ikka pagana lahe teenus. Mõni juht on maru jutukas ka – räägib igasugu asju, aga kuna eriti aru ei saa siis lihtsalt naeratad ja ĂĽtled et “ahaa, ahaa, si, si”. Põnev on ju ikka 🙂

Ăśks oluline detail – sõidu hinnas tuleb *alati* enne peale istumist kokku leppida. Ăśtled kohanime või aadressi ja kĂĽsid et palju maksab. Alles siis, kui hind on sobiv, istud sisse. Kui enne kokku ei lepi, siis tõenäoliselt kooritakse sinult kõvasti rohkem. Lennujaamast koju sõites maksime just niimoodi oma turistimaksu ära – see vahemaa ca 6km ja läks meile maksma 30 soli (natuke ĂĽle 8€). Seal oli lihtsalt kohutav parv pakkujaid, kes kõik ĂĽksteisest ĂĽle karjusid ja et meil parajasti väike õhupuudus ka oli, siis lihtsalt võtsime esimese tĂĽĂĽbi, kes kohe meie kotte oma autosse tirima hakkas. Alles autos istudes oli hinnast juttu ja siis selgus see kirvehind. Ma ei ole nii ĂĽlbe kuju ka, et protesteerima hakata – ja nii ta siis läks.

Meie siinne kodub asub umbes 3km kaugusel Plaza De Armazest – see on ajalooline kesklinn ning taksosõit sinna maksab 4 soli (umbes 1€). Me oleme paar korda 5 ka andud ja see on täiesti hämmastav, kui hea meel juhtidel selle ĂĽle saab – nägu kohe naeru täis ja “gracias, gracias!”. Siinkohal võrdlusmoment näiteks Ameerika taksojuhtidega, kel pigem nägu kohe vingus on, kui piisavalt tippi ei anna.

Plaza de Armas (otsetõlkes Relvade Väljak) on suur väljak keset linna, seal on purskkaevud, kujud, istepingid, ĂĽmberringi majad, poed, kohvikud. Kohalikel on jube tĂĽĂĽtu komme sulle igasugu asju pähe ja kaela määrida. Istusime pool tundi pingil ja selle aja jooksul käis vähemalt 20-30 erinevat tĂĽĂĽpi igasugu asju pakkumas – ekskursioone, suitsu, kohalehti, joonistusi, ehteid, jne. Linnas ringi jalutades sama teema – kõik kogu aega ĂĽritatatakse sinuga juttu teha ja sulle midagi mĂĽĂĽa. Algul veel natuke sĂĽmpaatiat jagub, raputad pead ja ĂĽtled et “no, gracias”, aga mida kauem niimoodi pinda käiakse, seda vähemaks viisakust jääb, lõpuks teed lihtsalt kivinägu ja kõnnid edasi.

Aga see on asi millega lihtsalt harjud ära ja edaspidi ilmelt ei pane tähelegi (nii nagu ka pidevat signaalitamist tänavatel)

Lõpuks mõned pildid ka.

Esimene vaade Cuscole õhust – taevas oli pilves
Mitu taksot siin pildil on? Vastus – kõik need autod on taksod! Pange tähele neid punavalgeid märgistusi
Plaza De Armas

Cusco

Täna liigume edasi sisemaale

Screen Shot 2014-12-16 at 06.55.56

Cusco on siit linnulennult 585 km kaugusel, aga Lima asub rannikul ja Cusco peaaegu 4km kõrgusel mägedes. See tähendab, et kõige lĂĽhemat teed mööda on sinna 1077km ning natuke pikemat mööda 1176km. Tee mägedesse ei lähe ju otse, vaid tiirutab igasugu laugemaid nõlvasid mööda. Ăśks võimalus Cuscosse saada oleks olnud buss – aga see bussisõit võtab peaaegu terve ööpäeva (või rohkem kui tee peal midagi juhtub). See google mapsi pakutud 14:30 on ikka väga optimistlik.

Õnneks lendab nende 2 linna vahel ka vähemalt 4 erinevat lennufirmat, konkurents teeb hindadega oma töö ja meie valisime bussisõidu asemel hoopis ühetunnise lennu. Niisiis:

Lend #10
Avianca 807
Lima, Peruu (LIM) 11:15 – Cusco, Peruu (CUS) 12:35