Oh häda

Sellest eilsest lennust kujunes väike omamoodi seiklus.

Cuzco lennujaam on suhteliselt väikne, enamus lende on riigi sees, rahvusvahelisi on mõni üksik ja nende jaoks on siis eraldi ootesaal. Lend pidi meil minema 7:40, me jõudsime lennujaama mõni minut peale 6-t. Checkin läks kiirelt ja valutult vähemalt meie jaoks, aga meiega tegelenud neiul olid silmamunad küll praktiliselt pealuu seest väljas – ma pole nii suuri silmamune enne näinud ja ma pole seetõttu kindel, kui valutult tema ennast tundis.

Üritasime siis oma väravasse pääseda selles omaette ootesaalis, aga sissepääsu juurest saadeti meid tagasi, sest riigist lahkumise tasu (departure tax) kviitungit polnud ette näidata. Maksukassa oli nurga taga peidus ent seal polnud kedagi, ootasime tükk aega, ikka kedagi ei tulnud. Lõpuks uurisin kõrvalt asuvast turismiinfopunktist, et äkki need saaks kedagi kohale kutsuda kassasse, sest Peruu on tore riik küll, aga mingi maksmata maksu pärast sinna passima jääda ka ei tahaks. Need vaatasid meie pardakaarte ja arvasid, et “ei, sellel lennufirmal on lahkumistasu pileti hinna sees, te ei pea midagi maksma”.

Urr, tagasi väravasse – üritasin neile seletada, et meil pole maksta vaja. Sell uuris natuke oma pabereid ja jäi nõusse, et ei ole jah. Aga saatis meid ikka tagasi, sest nüüd polnud turvakontrollis ühtegi inimest. Et tulge kell 7 tagasi (7:40 pidi lend minema). Veider värk, aga mis sa ikka teed. Lonkisime ringi, Kertu ostis järelejäänud Peruu müntide eest ühe väikese paki trühvleid, igavlesime natuke niisama ja läksime uuele katsele.

Seekord saime isegi uksest sisse. Seal oli kolm inimest reas. Esimene vaatas passi ja pardakaarti, otsis meie nimed A4 lehepakist üles ja tegi linnukese juurde. Järgmine võttis riiki sisenemisel täidetud ja pooleks lõigatud vormist teise poole ära, otsis oma paberipakist meie nimed üles ja tegi jälle linnukese juurde. Kolmas lõi lihtsalt templi passi ja naeratas.

Turvakontroll nagu kontroll ikka, ainult et Kertu seljakott sattus erilise tähelepanu alla, otsiti läbi ja võeti ära äsja ostetud kommipakk ja viibutati näppu. Ei saanud täpselt aru, et miks – aga no vähemalt ma loodan, et üks Peruu laps sai seetõttu õhtul magusat süüa.

Edasi ootasime lennukit. Väljumisaeg tuli … ja läks, aga lennukit polnud kusagil. Ühtegi töötajat ka ei olnud ning ainus infotahvel kogu ootesaalis lihtsalt ei töötanud. Ootasime veel ja siis läksin uurisin turvade käest, et mis värk on? Lennukit pole, kedagi pole… See helistas sisetelefoniga kusagile ja mõni minut hiljem loivas üks tegelane kohale. Ainult et ka tema ei teadnud midagi peale selle et “jääb vist hiljaks jah”.

Proovisin interneti kaudu lennufirma kontakte leida, et sealt lähemalt uurida. Aga ühtegi wifi võrku polnud. Hea küll, proovime siis üle roamingu – lülitasin 3G sisse, aga keelasin kõigil programmidel üle 3G suhtluse ära. Sellest aga ei piisanud, vaevalt sain brauseri käima, kui tuli SMS, et “teie selle kuu välismaa andmemahust on 80% kasutatud”. Kallis lõbu raisk, lülitasin neti jälle välja. Natuke masendav ka, et need nutiseadmed eriti nutikad ei ole.

Lõpuks tuli meelde, et Kindlel on 3G ja eksperimentaalne veebibrauser sisse ehitatud. Sealtkaudu sain lõpuks lennufirma telefoninumbri, aga ka sellest polnud midagi kasu – sest sinna helistades mängiti ainult liftimuusikat ja lubati et “kohe vastame teile”.

Et siis selline huvitav olukord, et istud lennujaamas, lennukit pole, keegi mitte midagi ei tea ja tunnid muudkui mööduvad.

Meil pidi teisel pool airbnb omaniku poolt saadetud autojuht vastas olema, oleks ju tore olnud talle teada anda, et me jõuame hiljem – aga mis sa ütled, kui isegi midagi ei tea.

Igatahes läks umbes 3 tundi mööda – siis jõudis lõpuks lennuk kohale ja edasi käis kõik juba ahvikiirusel.

Miks ma seda kõike kirjutan – algul mõtlesin, et ei tea kas peaks kuidagi tige või vihane olema kõige selle pärast. Aga kui nüüd järgi mõelda, siis see on täiega “esimese maailma probleem”, me oleme ümbermaailmareisil ja üks lend jäi 3 tundi hiljaks. Ilge probleem küll 🙂

Nii et kogu loo kokkuvõtteks ma panen siia hoopis loo, mille sõnadeks on “ei mu rõõmsat südant miski kurvaks tee”.

Ja kui te sellest postitusest midagi muud ei saanud, siis vähemalt 2 toredat Eesti laulu ikka 🙂