Siinsamas lähedal on üks

Tänase päeva õppetund on selline, et kui ameeriklane ütleb sulle “jah, siinsamas lähedal on üks”, siis ta peab silmas seda, et sa lähed autoga.

See, et Sa otsustad kõndida, sest “see on ju lähedal” ja pead siis tee peal kolme inimese käest küsima, et “vabandust, kus see olla võiks?”, sest igasugune “lähedal” asumise lävi on mitu korda ületatud ja leiad otsitu umbes pooleteise kilomeetri kauguselt, on puhtalt su oma naiivsuse viga.

walking

Jala käimise võimatusest

Meil Ameerikas jala ei käida!

Elame siin ühes väikeses küla servas, kokku on selles külas umber paarkümmend maja, 2 poodi ja juuksur ning kõik need asuvad ühe tee ääres.

Ükskord saanud leib otsa (või leivasarnane moodustis, sest musta leiba siin ju ei ole) ja tahtsime siis jala külapoes ära käia, see ju mingi 6-700m eemal ja kes see siis nii lühikest maad autoga sõitma hakkab.

Aga oh häda tee on üsna kitsas, ei ole kõnniteed ega teepeenart ja kui 2 autot peavad üksteisestmööda mahtuma, siis jalakäijal pole midagi muud teha kui mulks-lärts-vulks viimaste päevade vihmast mudasele heinamaale astuda. Ei ole üldse mõnus. Ja nii mõnigi mööduv auto andis signaali ka, et “misasja te siin töllerdate!”

Nii et umbes 100m pealt tulime tagasi, võtsime auto ja käisime sellega poes ära. Sest teisiti siin lihtsalt ei saa.

Teine juhtum oli linnas – käisime kaubanduskeskuses varusid täiendamas. Ja teisel pool ristmikku oli pagaritöökoda. See ristmik ise oli umbes selline nagu Tallinnas Kristiine oma – ehk isegi natuke suurem. Jalakäijatele foorid ka paigaldatud – otse loomulikult tahtsime me jala seal pagaritöökojas käia – sest autoga teisele poole teed sõita – no kuulge!

Vantsisime foori juurde – kusjuures segaseks jäi, et mismoodi sinna üldse saama oleks pidanud, sest kõnnitee lõppes lihtsalt keset muru ära. Aga savi, kõndisime üle – ja jäime rohelist tuld ootama. Fooritsüklid on siin väga pikad, igas suunas vähemalt minut. Nii et ootasime ja ootasime ja ootasime terve tsükli ära – jalakäijate foor roheliseks ei läinudki. Siis “avastasin” enda tagant nupud – need millega oleks saanud foori roheliseks teha ja korraks oli täielik idioodi tunne peal.

Aga need nupud – neid tegelikult ei olnudki. Nupu pesad olid, aga sisu oli sealt eemaldatud, nii et vajutada midagi polnud. Ja nii oligi – ristmikul on jalakäijate foorid, mis mitte kunagi roheliseks ei lähe. Ringi vaadates jäi silma ka see, et teisi jalakäijaid seal üldse polnud – ilmselt nad juba teadsid seda trikki.

Nii ei jäänudki meil muud üle kui jälle auto võtta ja sellega kilomeetrine ring teha. Sest otse üle ristmiku sõita ei saanud 🙂

Aga leeguan käib jala!