Nigu Marko Märtin kohe

Autoks on meil praegu Hyundai I10

– sihuke väike 1.2L mootoriga ja automaatkastiga punn. Ei teagi on see rehvisegust või millestki muust, aga kui mõnest järsemast mäest üles või kurvist läbi sõita, siis võtab rehvid ikka korralikult vilisema. Natuke jabur isegi – sõidab aeglane pisike punn ja rehv viliseb all. Mina rooli taga muidugi tunnen ennast nagu Marko Märtin kohe.

Aga täna oli tore juhtum.

Tulime just ühest võrdlemisi tiheda liiklusega tänaval asuvast suveniiripoest välja. Kohe selle kõrval oli üks autorendifirma, kust äsja saabunud turistid oma punni just kätte olid saanud. Ootasid seal viisakalt, et liikluses väike paus tekiks, et nad sõitma saaks hakata.

Ja ootasid, ja ootasid ja ootasid.

Mina, olles siin saarel juba nädala ringi liikunud ja olles seetõttu täielik ekspert :), istusin oma autosse ja nii kui liikluses sekundiline paus tekkis, tagurdasin kohe üle vastassuuna välja ja sõitsin minema. Sest viisakus siin väga ei tööta, peab ikka natuke aktiivsust ka üles näitama.

Ise kujutasin ette, kuidas seal autos naine oma meest küünarnukiga togis, et “vaata, kus see mees sõitis välja! Ja mida sina siin passid? Mingi muna oled või? Miks ma üldse abiellusin sinuga! Kasutu vorstinahk selline!”

Või midagi taolist. Sest meist nad sinna ootama jäidki.