Šokolaaditegu

Cuscos on šokolaadimuuseum, idee tundus huvitav, nii et käisime seda vaatamas. Muuseum ise – noh, mis muuseumi sa šokolaadist ikka teed – paar tuba seal oli, kakaotaime makett, mõned tööriistad, ühesõnaga üsna igav värk. Aga siis pakuti meile võimalust ise šokolaadi teha, 10 sekundit mõtlesime ja jäime nõusse. Kokku oli 4 osalejat, peale meie veel üks naine Austraaliast ja üks mees Kanadast. Nii et igati rahvusvaheline seltskond. Austraallane veel kommenteeris, et ta teab päris mitmeid eestlasi. Väike maailm 🙂

Edasi on mõned pildid sellest koolitusest

Kõigepealt röstisime kakaoube, sellise poti sees gaasipliidi peal. Ube pidi puulusikaga korralikult ja pidevalt segama, et nad ühtlaselt küpseks.

Muide, inkad kasutasid omal ajal kakaoube rahana. Üks ori näiteks maksis 100 kakaouba.

Valmis oad kallati potist välja ja jaotati ära – sest järgmiseks tuli nad ära koorida. See on üsna lihtne, võtad oa käte vahele ja väänad koort – üht otsa ühtepidi, teist otsa teistpidi, selle peale tuleb koor üsna lihtsalt maha ja järgi jääb imehästi lõhnav uba.

Järgmiseks pandi oad uhmrisse ja siis oli väike võistlus – et kes meist neljast suudab ette antud aja jooksul oad kõige peenemaks hõõruda. Mul oli kohe hasart sees, uhmerdasin nii kui jaksasin ja tulemus – ma võitsin selle võistluse! Kanadalane jäi teiseks. Auhinnaks oli kotitäis kakaoubade koori – pealtnäha tundub ju prahina, aga tegelikult saab neist imehead teed teha.

Justkui selle tõestamiseks tehti meile kohe kahte sorti jooke ka sealsamas – üks oli lihtsalt tee koortest, maitseainetest ja veest. Teine jook oli midagi kakaotaolist, sinna pandi koortele lisaks veel piima, kaneeli, natuke tšillit ja siis pidi seda kõike klaaspurgi sees puust nuiaga ringi keerutama.

Meie koolitajal oli veel kahtlane teooria, et jook saab eriti hea kui selle juures laulda – ja nii ta pani siis kõik laulma. Mina olin esimene, hoiatasin küll, et mul väga-väga-väga kehv lauluhääl ja kui sellest sõltub joogi kvaliteet, siis see piim läheb kõigepealt hapuks ja siis juustuks ja mitte mingit head nahka sellest ei saa. Aga ta käis peale ja ma siis laulsin – Viimsest Ratsut, sest see oli esimene mis meelde tuli. Laulsin kõvasti ja valesti. Piim miskipärast ei läinud hapuks. Teised laulsid ka – siis sai jook valmis ning proovisime ka selle ära.

Ja siin ma jään päris hätta, sest eesti keeles on ikka liiga vähe omadussõnu, et seda maitset kirjeldada. Väga hea oli noh 🙂

Peale musikaalset ja kulinaarset vahepausi tegelesime šokolaadiga edasi, eelnevalt läbi uhmerdatud mass tuli veel veel ühest hakklihamasina taolisest värgist läbi – sest ega käsitsi ei saa seda nii peeneks kui vaja on.

Edasi pidi see mass koos piimapulbriga ühte masinasse minema, kus teda kuni 24 tundi ringi aetakse, enne kui temast lõpuks šokolaadimass saab.

Meie seda muidugi ootama ei jäänud – selle asemele anti meile kätte tollest protsessist läbi käinud vedel šokolaadimass, vormid ja umbes paarkümmend erinevat purki maitseainetega. Nendest siis segasime igasugu kombinatsioone kokku ja tulemus läks tunniks ajaks külmkappi tarduma. Pärast saime selle kõik koju kaasa ka.

Auhinnateed joome nüüd iga päev ja sööme sinna kõrvale seda oma tehtud šokolaadi ka.