Salar de Uyuni

Salar de Uyni ehk Uyuni soolatasandik on maailma suurim. Pindala on ca 10000 ruutkilomeetrit ehk neljandik tervest Eestist või siis umbes 4 Saaremaad. Soolakihi paksus ulatub paarist sentrimeetrist kuni 10 meetrini ja soolakihi all on soolase veega järv, mis on 2-20m sügav.

Kogu see tasandik on enam-vähem sile (tasandik ju) ja kaetud päikese käes kuivanud soolast tekkinud kuusnurksete kujunditega. Sõltuvalt aastaajast on see tasandik kas enam-vähem kuiv või kaetud õhukese soolavee kihiga.

Tasandikule saab ekskursiooniga, mis kõik algavad Uyunist ja mida tehakse 8-kohaliste džiipidega. Meie käisime “Red Planet expeditions” nimelise ettevõttega, mis pidi üks suurimaid ja paremaid olema. Kokku oli meid autos 7 – boliivlasest autojuht ja giid, 1 rootslane, kelle vanemad olid Boliiviast pärit ja tema naine, kelle vanemad olid Türgist, üks brasiillane, kes viimased 5 aastat USAs töötab ja lõpuks 2 ümbermaailmareisil olevat eestlasest – vaat selline seltskond sai kokku 🙂

Eemalt paistab

Sellise autoga käisime
Giid räägib soola puhastamisest

Lipuväljak keset tasandikku.
I must go, my people need me

Uyuni vedurite surnuaed

Raudtee ehitati Uyunisse 19. sajandi lõpus, selleks et siit kaevandustest maavarasid Vaikse ookeani sadamatesse vedada.

20. sajandi 40ndatel aga said kaevandused tühjaks, vedurid-vagunid lükati haruteedele kokku jäeti seisma ja seisavad seal juba umbes 70 aastat.

Meie muidugi käisime seal vahel ja peal turnimas 🙂

Peaaegu liikus

Bussisõidu kokkuvõte

Kuulake seda heliklippi ja püüdke ära arvata, mis häälega tegemist on?

Meil oli briljantne plaan – sõidame mugava ööbussiga Uyunisse, bussis saab korralikult magada ja hommikul välja puhanuna hakkame kohe ringi rändama.

See oli teooria.

Praktikas pidime me taolisi hääli kuulma ca 6 või 7 tundi.

Sest La Paz-Uyuni maantee viimased 200km (ehk üle kolmandiku) kannab maantee nime ainult kokkuleppeliselt. Tee asemel on seal on rattajäljed kivikõrbes, mida enam-vähem järgides tõesti on võimalik Uyunisse jõuda. Ega sellest ei olekski midagi, kui see sõit oleks päeval olnud, sest siis on ikka võimalik ümberringi midagi näha ka. Aga öösel, kui sa tõesti väga-väga tahad lihtsalt magada ja seda ei saa, sest viimased 7 tundi sõidust on kolisevas, tärisevas, rappuvas ja vibreerivas metallkastis, siis ajab see ikka meele mustaks küll.

Varavalges jõudsime lõpuks Uyunisse – taevas oli tol hetkel hall, tänavad mudased ja lompe täis, süda läikis ja tuju oli pehmelt öeldes kehv. Vat sel hetkel oli tunne, et nüüd oleme jõudnud Lõuna-Ameerika urruauku, isegi meie öömaja oli Coloni tänavas (kolonoskoopia = pärasoole uuring).

Õnneks sai tuppa kohe sisse ja magasime joonelt pool päeva maha.

Ärgates oli tuju palju parem, päike oli välja tulnud, taevas sinine, porilombid peaaegu kadunud ja selgus, et öömaja on kõigest Coloni tänava nurga peal, teise ristuva tänava nimi on hoopis Sucre.

Ja pärast esimest kohvi oli päev korraga päris ilus ning elu on jälle nagu hernes 🙂

Ööbuss

Homme sõidame ööbussiga La Pazist Uyunisse. See vahemaa on umbes 540km, buss hakkab õhtul kell 9 sõitma ja hommikul kell 8 peaks kohal olema. Pidi sihuke keskmisest mugavam buss olema, istmed käivad peaaegu alla, nii et teoorias saab seal isegi magada, wifi pidi olema, sooja sööki pakutakse, jne. Elame-näeme 🙂

Screen Shot 2015-01-04 at 20.19.44